AIDI VALLIK

 


Elulugu

 

Aidi Vallik on eesti noorsookirjanik, kes sündis 11. mail 1971. aastal. Oma lapsepõlves elas ta vanaisa ja vanaema juures, sest tema ema õppis Tartus juristiks ning tuli ülikoolist ära siis, kui Aidi oli saanud 11-aastaseks. Vanaisa tegeles temaga rohkem kui vanaema, kellel oli alati vähe aega. Kirjaniku vanaisa oli väga hooliv ja tark inimene, vanast haritlasperest. Vanavanaisa oli asutanud koole ja vanavanaema oli sajandi alguses naisajakirjanik. Neil oli neli last, kellest üks jäi tööpataljoni Venemaal, aga kõigist kolmest ülejäänust said õpetajad.

 

Aidi Valliku kodus valitses tõsine ja asjalik atmosfäär. Aidi vanaisal oli väga suur raamatukogu - nimistus oma kümme tuhat köidet, mida koos ka tihti loeti. Lapsepõlve lemmikraamatute hulka kuuluvad Astrid Lindgreni teoste kõrval ka Dumas’ „Kolm musketäri”. Viimast luges kirjanik hiljem veel mitmeid kordi. Oma suurimateks mõjutajateks ja ellusuhtumise vormijateks nooruspõlves peab Aidi „Werner Holti seiklusi”, „Muumitrolli” ja „Stepihunti”. Samas ei saanud teda just väga aktiivseks lugejaks pidada, sest isegi „Kõrboja peremehe” luges Aidi läbi alles ülikoolipäevil, kuna ta ei sallinud kohustuslikku kirjandust nagu enamik tänapäeva õpilasi.

 

Oma teismelisepõlve peab kirjanik vähem riskantseks kui tänapäeva noorte oma. Ta leiab, et tänapäeva noored pole sugugi pahelisemad kui tema ja tema eakaaslased. Ta mäletab selgelt missugune ponnistamine käis, et alkoholi kusagilt kätte saada ja tubakat ostes süda värises, et kas ikka müüakse: alati ei saadudki seda kätte. Tänapäeval on tema arvates aset leidnud väärtuste muutumine, sest müüjaid huvitavat põhiliselt läbimüük, mõtlemata sellele, et lapsest kujundatakse välja krooniline suitsetaja. Narkootikumide asemel sõid punkarid omal ajal unerohtu ja tsüklodooli, mõnikord harva osteti Tartu turult mustlaste käest tikutoosiga kanepit. Aga need, kelle seas seda levis, olid vanemad - tudengid ja hipilaadsed tegelased. Lapsele tänavalt need ohtlikud ei olnud. Tänapäeva noortele pakkuvat elu lihtsalt tunduvalt rohkem ahvatlusi, kuid ei tohi unustada enda harimist.

 

Aidi Vallik õppis mitmetes koolides kuni 1988. aastal jäi Haapsallu elama. Töötades kunstnikuna erinevates kohtades, liikus kirjanik palju ringi, põhiliselt Eesti, aga ka endise NSVL piires. Peale keskkooli lõpetamist kirjutas Aidi vahel, kui sund peale tuli, siis jälle kuude kaupa mitte. Sel ajal ilmusid tema esimesed luuletused ajakirjades Vikerkaar ja Noorus, samuti andis Eesti Raamat välja tema luuleraamatu „Ärge pange tähele” 1990. aasta noorte autorite kassetis. Selle kogu tekstid on kirjutatud 15-18-aastaselt ja vaatamata ühe põlvkonna kesksusele meeldivad need samaealistele noortele praegugi.

 

Astudes 1991. aastal Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialale, plaanis tulevane kirjanik magistrantuurigi, aga 1992. aastal sõlmitud abielu lagunes ja ta oli sunnitud oma 1993. aastal sündinud tütre ainsaks toitjaks ja kasvatajaks hakkama, nii et haridustee lõppes 1996. a. bakalaureusekraadiga. Sama aasta suvel ilmus veel teine kogu „Videvikus lepatriinulend”. Selles kogus on luuletused aastatest 1990 - 1995. See oli loominguliselt üsna passiivne periood, siiski ilmus tekste Sirbis ja Lääne Elus.

 

Alates 1996. aasta sügisest hakkas Aidi Vallik töötama perekonnatraditsioonide kohaselt, aga eneselegi üllatuseks õpetajana Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis ja see meeldis talle. Sellel ajal hakkas tema elu stabiliseeruma ja seetõttu kirjutas ta palju. Pärast kaheksat aastat õpetajana töötamist otsustas kirjanik lõpuks selle ameti maha panna. Ühe koolist lahkumise põhjusena nimetas ta seda, et tema kujutlus hea hariduse andmisest läks vastuollu kooli tolleaegse juhtkonna omaga. Ta leidis, et kui last õpetada, siis tuleb seda teha nii, et ta midagi ka oskama hakkab. Lõputult ei saa ju ka järeleandmisi teha ega hindeid pannes mõlemat silma kinni pigistada. Teiseks põhjuseks oli liigne paberitöö hulk.

 

Aidi Valliku kolmas luulekogu kannab pealkirja „Mina ja Käthe Kollwitz” ning sellesse on kogutud 1996.-1999. aastal kirjutatud tekstid. 2000. aasta oktoobris võitis ta Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noortejutustuste konkursil peapreemia. Võistlustöö ilmus raamatuna 2001. aasta kevadel ja kannab pealkirja „Kuidas elad, Ann?” (samal aastal ilmus ka järjekordne luulekogu „Ristsõna”). Sellele järgnes 2002. aastal ilmunud raamat „Mis teha, Ann?”. Nende raamatute sihtgrupiks loeb autor 13-17-aastased noored. Samas jätkub Aidi Valliku loomingus ruumi ka väiksematele lastele, kelle on ta kirjutanud mõned luuletused, mis loodetavasti ka kunagi trükivalgust näevad.

 

Praegu on kirjanik uuesti abiellunud. Tema abikaasaks on karikaturist Ott Vallik, kunstnikunimega Moritz. Nende peres on veel Aidi tütar Mari, kaks kassi ja triibulised kalad, kes jagavad paariga elamist ühes Haapsalu majas. Ta kirjutab kõnesid, arvustusi ja artikleid, kui aega üle jääb tegeleb iluaiandusega, kuid ka proosateoste kirjutamisest pole ta loobunud, sest 2005. aasta sügis-talvel ilmus raamat „Koletise lugu”. Kirjanik usub, et tal on põhjust rahul olla.


Looming

 

 

Luuletused

Aidi Valliku esimesed luuletused ilmusid 1980. aastate lõpus ajakirjades Vikerkaar ja Noorus. Tema luuletajanimeks kujunes ATS. Praeguseks on tema sulest ilmunud 4 luulekogu: „Ärge pange tähele” (1990, luulekassetis koos Triin Soometsa, Elo Vee, Liisi Ojamaa ja Ruth Jürjoga), „Videvikus lepatriinulend” (1996), „Mina ja Käthe Kollwitz” (2000) ja „Ristsõna” (2001). Viimane neist ilmus juba Aidi Valliku nime all.

Kirjaniku luulekeeles paistab välja see, et kõik värsid algavad väikese tähega ja kirjavahemärgid puuduvad, ning teksti läbivad täpsed omadussõnad. Ta arvab, et enesetunnetuslikus mõttes on kõik tema luulekogud olnud eklektilised, sest ta üritanud neisse kõik enda minakesksed superavastused sisse panna, ta ei ole üritanud kunagi ühte kindlat autorimina kujundada. Ta ise ütleb: „Luuletusi kirjutan ma nagu iseenda jaoks. Seal ma kõnelen iseendaga ja millegagi veel peale mind.”

Endise punkluuletajana arvab ta, et
luuletuse kirjutamine on tore ja lihtne töö, see saab valmis nagu iseenesest. Enamus tema luuleloomingust on sündinud nii: istud maha ja hakkad mõtetega mängima. Luuletuste loomine nõuab tema arvates ka vähem süvenemist kui proosa loomine, sest luule ja teksti sündimise mehhanismid on erinevad.

 

Näiteluuletused

 

MA LAULAN MARUTÕBISE KOERA LAULU

Luulekogust „Ärge pange tähele” (1990)


uhuu uhuu
maailm on suur
liiga suur
maailm on suur
maailm on puur
suur suur puur
mulle on suur
ja sulle on suur
see puur
liiga suur
ÄRGE TULGE MU LIGI MA NAKATAN

 

 

ÖÖ MIS TASA HIILIB JA TULEB ME PÄÄLE

Luulekogust „Videvikus lepatriinulend” (1996)


vaotab taas kiviseks meie näod
uppunud meremeeste unenägusid
valgub me tuppa aknaist ja täiskuu kiirist
hinges kohab ja lämmatab meri
vetikaist libedat juust
une eel palmikuist lahti kui põimin
ei haugu koeradki
mõtlikud  sõrmed sugemas juustest
muremere õhku ahmivaid kalakesi

 

 

KADUNUD SAARI EI LEITA ENAM

Luulekogust „Mina ja Käthe Kollwitz” (2000)


armastus tuleb ja läheb
ja jälle tuleb tiib must nagu öö
varjutab lõkked ja kuu

hobuste hirnatus painutab ööd
mida tähed ei valgusta
orvud uinunud kividel

mustlanna kirevas seelikus
parkunud käega laob
pasjanssi ja lõkkesse raage

 

Proosa

Aidi Valliku esimene noorsooraamat kannab nime „Kuidas elad, Ann?”. Kirjanikul tekkis mõte noortele raamat kirjutada ise eesti keele ja kirjanduse õpetaja olles. Sellega soovis ta täita tühimikku eesti noorsookirjanduses ning idee sai alguse tema kunagistelt kaheksanda klassi õpilastelt, kes nägid koolis kurja vaeva raamatuga “Ümera jõel”.

Õpetaja oli seepeale õpilastelt küsinud, et mida üks põnev raamat sisaldama peaks. Noorte meelest pidi ühes huvitavas raamatus olema tülitsemist nii vanemate kui sõbrannadega, karjumist, „tina panemist”, narkootikume, seksi ja õnnetut armastust, mõni võiks surma saada ja keegi kodust põgeneda. Teemad tahvlil kirjas, jõuti üheskoos järeldusele, et sellist raamatut pole maailmas olemas.

Õpilased arvasid, et õpetaja võiks taolise raamatu ise kirjutada. Aidi vastas, et kui ta viitsib, siis kirjutab neile selle huvitava raamatu. Selle peale, et õpetaja tõesti kavatseb kirjutada raamatu, itsitasid lapsed sõbralikult. Kuigi mõte tundus Aidi Valliku jaoks esialgu raskesti teostatav, sündis sellest siiski raamat.

„Kuidas elad, Ann?” võeti kriitikas üsna üleolevalt vastu. Mõned arvustajad tegid julgeid teoreetilisi üldistusi - noorsookirjandus polevatki päriskirjandus, vaid õppe- ja ilukirjanduse vahele jääv mutant. Välja käidi ka seisukoht, et noortele sobivat kirjutada vaid noortel ja Aidi Vallik oma 30 eluaastaga olevat selleks juba liiga vana. Ei mingit huvi selle vastu, missuguses eas on kirjutatud paljud üldtuntud noorsooraamatud!

Kriitikute arvamused lugejale üldiselt korda ei lähe. Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?” oli ja on noorte seas populaarne, mida kinnitavad tänapäeva kohta ülisuur tiraa˛. Kahe raamatu (koos raamatuga „Mida teha, Ann?”) müüdud eksemplaride arv võib kirjaniku sõnul ulatuda kahekümne tuhandeni, mis on tänapäeva Eestis väga suur arv. Raamatu ääretu menu oli üllatus nii kirjaniku enese kui eesti kirjastuste ja lastekirjanike jaoks. Usuti, et noored lugeda ei viitsi ja neile pole mõtet kirjutada. Noorsoojuttude võistlusel aastal 2000 sai „Kuidas elad, Ann?” peapreemia ning pärast seda ilmunud raamat ning selle kordustrükk müüdi nädalatega läbi.

Kindla peale on lugejate soosingu saavutanud raamat tabanud midagi olulist ja aktuaalset. Aidi Vallik on öelnud: „Raamatu mõtteks on, et inimene teeb oma elu ise. Mõttetu on kiruda valitsust või vanaema, kõik algab iseendast. Ulaelu viib kiiresti rappa ja sellest väljarabelemine nõuab tükk tööd. Olen kõrvalt näinud, kui lihtne on inimese allakäik.” Praegused Anni-raamatud aeguvad tema meelest umbes viie aasta jooksul, sest elu muutub väga kiiresti.

Nüüd on Aidi Vallikult ilmunud esimese raamatu jätk pealkirjaga „Mida teha, Ann?”. Juba küsilauseline pealkiri rõhutab ühtsusprintsiipi, mida autor on silmas pidanud. Kui esimeses osas jookseb olevikulise tegevusega kõrvuti ema päevik, siis uues raamatus täidavad sama funktsiooni (kasu)isa meenutused elust lastekodus. Neil süngetel tagasivaadetel on kahekordne eesmärk, sest ühtlasi heidetakse valgust Gregori lastekodu-aastatele, mis tõenäoliselt olid samasugused.

Mis siis Anniga uues raamatus juhtub? Ega midagi erilist juhtugi - tüdruk käib koolis, paneb koos sõpradega pidu, armub Gregorisse, kes on salapärane, ilus, huvitav ja suurte rahadega 16-aastane noormees. Poisi pärast tuleb tüli sõbratariga, mis häirib seda enam, et teine sõbratar on asunud Pärnu ja põeb seal oma probleeme.

Sündmustiku tavalisusest hoolimata on raamat põnev, täis elektrit ja pinget. Just niisugune on teismelise elu - kõik meeled valvel, valmis vastu võtma signaali välismaailmast. Pidevalt ollakse valiku ees - kuidas olla, mida arvata, uskuda, loota, karta, armastada, vihata...

Maailm on ahvatlev, keeruline ja ohtlik, aga elu tuleb tundma õppida. Kambaga lõbutsemine käib ülemeelikult ja ohjeldamatult. Nii mõnigi tunnetab sisimas piiride ületamist, kuid teeb ometi kõik kaasa. Suitsetatakse, juuakse, tehakse triipu, lendavad vägisõnad ja roppused. Jube pilt, eks ole? Meie ajal küll nii ei olnud... Stopp!

Tuletagem meelde - oli küll, aga ajast tingituna natuke teisel tasemel. Lastehaigused tuleb õigel ajal läbi teha. Peagi tuleb enamikul mõistus koju, mõned muidugi lasevad ennast maha kanda. Nii on see alati olnud.

Just niisuguses seisus on Aidi Valliku Ann. Ta peab otsustama, kuidas edasi. Eelnenud kogemus on talle juba mõndagi õpetanud, ta julgeb käituda oma sisetunde järgi. Kuigi see pole kerge, tõmbab Ann selge vahe enese ja narkoärika Gregori vahele.

Oletan, et keegi sooviks Anni läbilaskmist kõigist solgitorudest, et teda siis pärast patust puhastada. Aga miks peaks see nii olema? Anni karakteriloogikat arvestades võib kirjanikku uskuda - Ann on tundlik, ent samal ajal küllalt ratsionaalne, igal juhul intelligentne tüdruk. Aidi Valliku uue raamatu põhiväärtus ongi see, et ta laseb peategelasel teha õigeid valikuid.

Ja muidugi tunneb Vallik noori, nende käitumisviise ja keelekasutust (vägisõnu on ehk kohati liigagi palju) ning juhib kenasti tähelepanu ka sellele, kuidas ühiskond noori kasvatab - politsei saab ära osta, viin on alaealistele vabalt kättesaadav ja narkoäri käib täiesti avalikult.

Omaette teema oleks vägivald, mida puudutatakse tagasivaadetes, aga mis ei kuulu siiski ainult minevikku. Materjali ja probleeme tundub kirjanikul kuhjaga olevat. Võibolla just sellepärast tekib mulje teatavast liigpõgususest ja visandlikkusest. Mõned süvenevad sisevaatlused, ka karakterite (näiteks Gregor ja Kätlin) lähem käsitlus ei oleks ehk halba teinud.

Mõlemaid Anni-raamatud on tõlgitud erinevatesse keeltesse, näiteks läti, leedu, soome ja rootsi keelde. Nüüdseks ka loodetavasti saksa ja norra keelde, kuigi takistuseks on noorte keelekasutust ja slängi vahendada oskavate noorte tõlkijate puudus. Samas on Aidil ideid ka järgnevate Anni-raamatute jaoks, kuid nende realiseerimise võimalus sõltub noortest – kas raamatute edu jätkub või mitte. Varsti peaks Exitfilm valmis saama kolmandal raamatul põhineva filmi, kuid lepingud ei luba raamatut avaldada enne kui film on linastunud.

Aidi Valliku sulest on nüüdseks ilmunud ka kolmas proosateos, mis kannab pealkirja „Koletise lugu”. Nagu ta oli eelnevates intervjuudes väitnud, pidi tema järgmine raamat olema pühendatud 8-10-aastastele lastele, samas on see raamat ka täiskasvanutele. Ühtepidi kätkeb raamat täiskasvanulikku tõsidust, maailmatarkust, elult saadud õppetundidest kogunenud nukrust, teisalt lapselikku lihtsameelsust ja siirust, nagu seda on Antonio de Saint-Exupery “Väike prints”. Julgen öelda, et seda raamatut võibki pidada „eesti Väikeseks printsiks”.

„Koletise lugu” pole pelgalt üks lasteraamat, mille loed läbi ja unustad. Mitte niivõrd autori abikaasa Moritza lahedate ja värviküllaste illustratsioonide, kuivõrd just sügavmõttelise, allegooriat sisaldava teksti poolest. Seda ei ole võimalik lugeda diagonaalis nagu magedat armastusromaani, aega nõuavad nii tekst kui ka pildid. Rikkalik sõnakasutus arendab lugeja sõnavara, kuid samas võib jääda mõistetamatuks lapsele, kes vajaks teadjama selgitusi. Aga pole ka imestada, kuna raamatu autor on endine emakeeleõpetaja. Õpetamissõnu leiab jutus nii mõnigi kord, kuid õnneks ei muutu need tüütult manitsevaks.

Kui väikese koletise lugu, kes otsib headust ja tarkust ning selle leidmise nimel peab üle elama ka alandust, on ühe korra läbi loetud, tasub seda uuesti lugeda. Mõttega, üksi, hingega loosse sulades. Unustades, et tegu on siiski tõelusega piiritletud muinasjutuga. Nii mõnigi lugeja leiab põhjust end võrrelda koletisega kui tegelikult hingelt kauni olendiga. Ju on paljud kogenud, et tihtipeale tehakse hinnanguid vaid välise järgi. Et teistest erinedes pead taluma pilkeid, mittemõistmist, alandamist. Võitja on see, kes suudab jääda iseendaks. Hingetungiva nukruse kõrval püüab autor siiski süstida ka lootust, eneseusku, julgust.

 

Raamat „Kuidas elad, Ann?”

Lugu tavalisest murdeeas Tallinna tüdrukust Annist. Ann, nagu teismeliste seas sageli, ei mõista päriselt oma küllaltki ranget ema. Ootamatult leiab tüdruk keldrist ema päeviku, mis saabki raamatu teljeks.

Lugeja satub koos Anniga päevikut lugedes hoopis teistsugusesse konteksti - kaheksakümnendate Eestisse, kus Anni ema Kärt kaunis mitmekülgset elu elab. Ema varjatud mineviku päevavalgele tulek on üks asjaolusid, mis panevad Anni soodsat juhust kasutades kodust pagema.

Koos sõbrannadega „maandub” Ann Võsule klassiõe suvilasse, kus iseseisev elu toob mängu esimesed kogemused alkoholi, uimastite, tubaka ja seksiga. Ema on tütre asukohast ja „iseseisvumisest” teadlik ja laseb asjadel üldiselt omasoodu kulgeda, kuid laseb ühel oma sõbral „kampa” imbuda ja olukorda kontrolli all hoida. Mainitud puänt selgub alles viimastel lehekülgedel.

 

Raamat „Mis teha, Ann?”

Teine raamat räägib rahast, sõprusest, armastusest ja reetmisest. Sellest, et igal asjal on kaks tahku ja mõnikord on nende vahel otsustamine pagana raske. Annist huvitub uus poiss, lastekodus kasvanud Gregor, kellel on alati kahtlaselt palju raha. Paraku on Gregor varem suhelnud Anni sõbranna Reenaga, mis muudab tüdrukute sõpruse vastasseisuks. Samal ajal kui Gregori „äri” omandab järjest bravuurikamaid tuure ja asjasse sekkub lõpuks politsei, saab Ann ahastavaid kirju oma Pärnusse kolima pidanud sõbrannalt Kätlinilt, kel tuleb piike murda kasuisaga...

Teises Anni-raamatus saab kandvaks liiniks peategelase suhe oma isaga. Ka Anni isa on tegelikult kasuisa ning lastekodust pärit, kuid suutnud läbi endakssaamise lõpetada ülikooli. Ann pannakse nüüd omakorda tõsiste valikute ette. Ta otsustab rääkida tõtt, kuid kas tõde on alati üks ja lõplik?

 

Kasutatud kirjandus

 

http://arter.postimees.ee/leht/02/05/04/persoon.htm

http://my.tele2.ee/aidivallik/

http://sakala.ajaleht.ee/190305/esileht/5015158.php

http://uus.www.valgamaalane.ee/040405/esileht/viies_kulg/25002206.php

http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/25/Areen/Raamat.html

http://www.epl.ee/artikkel_303927.html

http://www.epl.ee/artikkel_244541.html

http://www.koolielu.ee/pages.php/020409,10953

http://www.opleht.ee/Arhiiv/2003/09.05.03/elu/1.shtml

http://www.sirp.ee/2002/02.08.02/Kirjand/kirjand1-1.html