ELU KESKAJA LINNAS

 

Suuremate ristteede ja sadamate juures asunud külad muutusid järk-järgult käsitööliste asulateks. Ümberkaudsete külade talupojad tõid siia toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised oma tooteid müüa ja tööks vajalikke materjale osta. Siia tulid sageli ka sissesõitnud kaupmehed, kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus.

 

1.                  Keskaja linnad.

 

Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine.

 

Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 – 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana – Pärnu ja Uus – Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu.

 

2.                  Keskaja Tallinna ehitised.

 

Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Väljaspool müüri asusid eeslinnad - agulid, kus elas lihtrahvas, tavaliselt eestlased. Nagu kõiki keskaja linnu, ümbritses ka Tallinna linnamüür ja vallikraavid. Linna pääses kuue müürivärava kaudu, mida kaitsesid väravatornid ja tõstesillad.

 

Keskaja linnade kõige vägevamad ehitised olid kirikud, mille püstitamiseks kulus palju aastaid. Kirikutesse telliti kunstiteoseid parimatelt maalijatelt ja kiviraiduritelt.

 

Kõige tähtsam ilmalik ehitis oli raekoda, kus pidas oma istungeid linnavalitsus. Raekoja esisel platsil peeti turgu. Turuplatsilt hargnesid mitmes suunas kitsad tänavad, mis olid väga kitsad ja kõverad. Kaua aega puudusid sillutatud teed ja tänavavalgustus. Solk ja prügi visati otse tänavale. Kitsikuse ja räpasuse tõttu levisid linnas sageli nakkushaigused, millesse paljud inimesed surid. Tänava ääres seisid tihedalt üksteise kõrval kõrge viilkatusega majad, mille alumisel korrusel olid eluruumid ja töökojad, ülemistel laoruumid. Enamus maju linnas oli puust. Sellepärast põlesid sagedaste tulekahjude ajal maha terved kvartalid.

 

3.                  Linnaelanikud.

Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad.

Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena  elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad  linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada ning oma maa peale tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta ja üks päev, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Sellest kujunes keskajal välja vanasõna: "Linna õhk teeb vabaks." Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku.

Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid.

Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud - tsunftid, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild.

 

Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid.

 

Inimeste elu polnud keskajal kerge. Sagedased sõjad, haigused ja arstiabi puudulikkus olid põhjuseks, et surm oli tol ajal sage külaline. Sellest hoolimata armastasid keskaja inimesed palju pidutseda.

 

Kasutatud kirjandus:

Ajaloo õpik 5. klassile