PÄÄSUSABA

(Papilio machaon)

 

 

Tutvustuseks

Pääsusaba elutseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast. Ta pole eriti arvukas ning kuulub  kaitsealuste liikide hulka. Vahel ilmub ta aedadesse, kus kasvatatakse tilli ja porgandit.

Pääsusaba veedab kuni poole aastat rööviku või nukuna, valmik elab aga vaevu kuu aega. Liblikal on üksainus elueesmärk: leida endale partner ning paarituda, et tagada liigi püsimajäämine. Emased liblikad hukkuvad munemise järel, isased juba veidi aega pärast paaritumist.

Toitumine

Kõikide liblikaliikide puhul on tavaline, et kõige rohkem söövad nad röövikustaadiumis ning ei söö praktiliselt midagi täiskasvanuks saades. Samamoodi on see ka pääsusaba puhul.

Pääsusaba röövikud vajavad oma arenguks sarikalisi taimi, mida iseloomustavad sarika otsa koondunud väikesed õied. Niisuguste taimede hulka kuuluvad näiteks porgand, apteegitill, kikkaputk ja aedtill. Eriti armastab pääsusaba röövik soopiimputke (Peucedanum palustre). Kõik need taimed sisaldavad enamikku loomi eemalepeletavaid aineid. Nende ebameeldiv maitse kandub üle pääsusaba röövikutele.

 

Röövikul on võimsad haukamissuised, millega ta on võimeline peenestama kitsad taimelehed väikesteks tükkideks. Röövik alustab järamist leheservast ning liigub keskmise rooni. Olles ühe lehe nahka pannud, liigub röövik järgmisele. Ta sööb vahetpidamata ning võtab erakordselt kiiresti kaalus juurde.

Nukkudes ja lõpuks valmikuks moondudes lõpeb liblika elus arenemine. Valmik vajab toitu vaid lendamiseks ja paljunemiseks vajaliku energia saamiseks. Nukk aga ei toitu oma arengustaadiumis üldse.

Erinev on ka valmiku toit: ta imeb õienektarit, niisiis suhkrulahust. Valmiku suised on muutunud spiraalselt keerdunud pikaks imilondiks. Täiskasvanud pääsusaba ei ole toidu hankimisel nii kitsalt spetsialiseerinud kui röövik, toitudes hoopis mitmekülgsemalt. Pääsusaba valmik imeb näiteks piimputke-, tilli-, nääri- ja ohakanektarit.

Paljunemine

Kui pääsusaba valmik kevadel välja koorub, hakkab ta partnerit otsima. Järeltulijate muretsemiseks on tal aega vaid umbes kuu aega. Partnerit otsivad ning tunnevad üksteist ära keemiliste signaalide abil, mis on inimese haistmisele tabamatud.

Emane liblikas muneb järk-järgult ühekaupa kerakujulised munad ning kinnitab need taimelehtede külge, millest röövikud väljakoorumise järel toituvad. Harilikult on nendeks taimedeks soo-piimputk, porgand või till.

 

Kaheks kuni kümme päeva möödudes kooruvad munadest väikesed röövikud, kes hakkavad kohemaid sööma. Pääsusaba röövik järab taimelehti vahetpidamata. Söömine ja toitainete omastamine, selleks et kasvada ja areneda, on rööviku ainsaks eesmärgiks. Rööviku elueaks on kuus-seitse nädalat, mille järel ta lõpetab söömise ja kinnitub siidiniidi abil keha ülaosa taime külge.

Seejärel vahetab ta viimast korda kesta ning nukkub. Liikumatus kookonis leiab aset rööviku kehakudede täielik moone, mille käigus vastse keha muutub valmikule omaste osadega kehaks. Enamik rööviku keharakkudest on täis toitaineid, millest peab moonde ajaks piisama. Valmik tekib vähesest arvust rakualgetest, mis paljunevad, kasvavad ja moonduvad. Kahe nädala möödudes koorub nukust valmik.

Kookoni pind praguneb ülapoolelt ning sellest väljub valmik. Liblikas peab end veel kuivatama ja jõudu koguma, enne kui partnerit otsima lendab.

Enesekaitse

Pääsusaba on kogu oma arengutsükli jooksul päris mitmete ämblikulaadsete, lindude ja putuktoiduliste pisiimetajate toiduks, ent kõige ohtlikumad on talle nuku- ja äsjakoorunud rööviku staadium.

 

Üks pääsusaba kaitsetaktikatest on maskeerumine. Seda rakendab noor röövik, kelle musta-valgekirju värvus ning kuju meenutavad linnusõnnikut. Sel ajal võtab ta taimedelt, millest ta toitub, vastu kaitseaineid ja kolmanda kestamise järel muutub tema värvus erksamaks hoiatusvärvuseks. Rööviku rohelise-punasekirjud triibud ja oranžid täpid hoiatavad vaenlast, et röövik on halva maitsega.

Hädaohu korral tõstab ta püsti veel pea taga paiknevad oranžid „sarved”. Tegelikud on need kotikujulised näärmed, mis ärrituse puhul punase kahvlina välja sopistuvad ning eritavad mädanenud ananassi meenutavat ebameeldivat lõhna. Lõhna eesmärgiks on rõhutada rööviku söömiskõlbmatust.

Valmikute tagumiste tiibade tüvikul võib näha silmi meenutavaid siniseid ja punaseid laike.

Keskkond

Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades, eriti aianduskooperatiivides või vanadel kalmistutel.

Innaaegsete rituaalide ajal kogunevad pääsusabad sageli küngaste ja mägede tippudele. Nad jõuavad välja kuni 2000 meetri kõrgusele merepinnast. Kevadel ning suvel lendavad pääsesabad vaevata ühelt lillelt teisele, vahel lähevad nad üle koguni kergele tiirlevale lennule.

Suurbritannias on tekkinud pääsusaba uus alamliik, keda esineb ainult mõnes väikeses soises piirkondades. Tema esinemise põhjus pole päris selga. Algupäraselt eelistas see pääsusaba stepialade kuva ning päikesepaistelist kliimat.

Eestis võib pääsusaba varase kevade korral ringi lendamas näha juba maikuus.

 

 

Kas teadsid, et …

 Põhiandmed

Klass: Putukad         

Selts: Libliklalised         

Sugukond: Ratsulibliklased

Perekond ja liik: Papilio machaon

SUURUS

Tiivaulatus: 70-75 mm.

Värvus: Hallikasmusta mustriga kollast värvi tiivad, tagatiibadel on sinised ja punased silmakujulised laigud.

PALJUNEMINE

Innaaeg: Kevad ja suvi.

Munad: Kerakujulised, munetakse ühekaupa.

Arenguperiood: Munal 8-10 päeva, röövikust nukuni 6-7 nädalat, nuku areng 2-24 nädalat.

LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID

Lähim sugulane on Lõuna-Euroopa liik Papilio hospiton. Samasse sugukonda kuuluvad puriliblikas (Iphiclides podalirius) ja liik Zerynthia polyxena.

ESINEMINE

Asustab suuremat osa Euroopa ja Aasia territooriumist, esineb samuti Jaapanis ja Aafrika põhjaosas. Meil üsna arvukas, võetud kaitse alla.

KAITSE

Kunagi oli pääsusaba rohkearvuline liik, ent paljudest kohtadest on intensiivne põllumajandustegevus, taimekaitsemürkide kasutamine ja umbrohutõrje ta välja tõrjunud.

 

Kasutatud kirjandus:

  1. Kogumik „Loomariigis”
  2. EE nr 7 lk 618

 

Piltide allikad:

  1. http://www.rodeland.de/fotos/lepidoptera/20040630/papilio_machaon.jpg
  2. http://web.ujf-grenoble.fr/JAL/imag/insectes/imainsect/Papilio%20machaon%202.jpg
  3. http://www.albumviaggi.it/images2/cc24papilio_machaon.jpg
  4. http://gallery.insect.cz/data/media/27/Otakarek_fenyklovy_01.jpg
  5. http://insetti.altervista.org/specie/machaon.jpg