Siidisaba

 

Tutvustuseks

Siidisaba ehk viristajat on kõige kergem ära tunda tema sulestiku siidise läike ning iseloomuliku tutikese järgi pealael. Pärast marjadega maiustamist puhkab siidisaba puuokstel.

Siidisaba pesitseb Euroopa põhjaosas. Meie geograafilisel laiusel on ta vaid värviküllase sulestikuga talvekülaline. Väga külmal talvel võivad siidisabad toitu hankida koguni Prantsusmaa lõunaosas ning Balkanil.

Keskkond

Siidisaba pesitseb Põhja-Euroopa, Aasia, Kanada ja Alaska okaspuumetsades.

Tema levila põhjapiir ulatub kuni puude kasvu piirini. Kevadel lahkuvad need linnud parvedena oma pesitsuskohtadest ning lendavad lõunapoolsetesse aedadesse, parkidesse ja põõsastega kaetud aladele, kust otsivad mitmesuguseid marju.

Sel ajal pole siidisaba nii suurel määral okaspuumetsaga seotud, ning kuigi toitu hangib ta põõsastaimedelt, peatub ta alati ka tihedate metsade ligiduses.

Harjumused

Siidisaba on seltsiv lind. Sageli võib kõrge liiklustihedusega tee ääres näha rahulikult pihlapuul marjadega maiustavat siidisabade parve.

Nad söövad rahumeeli marju, seejärel puhkavad või lendavad jooma, siis aga jätkavad taas maiustamist.

Siidisaba lühikesed teravatipulised tiivad ning sirgjooneline, vahelduseks liuglev lennustiil meenutab kuldnoka oma.

Kui siidisabade parv marju täis puul kohad sisse võtab ja sööma hakkab, lasevad linnud kuuldavale läbilõikava karje, et teisi linde toidust eemale peletada.

Paljunemine

 

Siidisabade pulmamängud algavad juba talvel, veel enne, kui nad talvitumiskohtadest oma pesitsuskohtadesse naasevad. Isaslind saadab välja valitud partnerit ning laseb kuuldavale iseloomulike häälitsusi. Seejärel ajab ta oma suure peatuti turri, laseb saba rippu ja ajab suled nii kohevile, et näeb palju suurem ning ümaram välja, kui ta tegelikult on.

Kui emaslinnule isane meeldib, ajab ka tema oma suled puhevile ning seisab isaslinnu kõrvale, isane aga kostitab teda toiduga ning ulatab talle kingitusi, milleks võib olla oksake või puukooretükike. Niisugune rituaal kordub mitu korda.

Siidisaba pesa näeb välja nagu sambla või rohukõrtega vooderdatud kausike. See paikneb 3-15 meetri kõrgusel maapinna kohal, enamasti samblaga kaetud puuoksal.

3-4 läikiva pinnaga muna on halli või kahvatusinist värvi, paari tumehalli tähniga. Mune haub põhiliselt emane, selleks kulub umbes 14-15 päeva. Toitu toovad poegadele mõlemad vanalinnud.

Toitumine

Poegade toitmise ajal koosneb siidisabade toit eeskätt sääskedest. Siidisabad püüavad neid putukaid madalal maapinna kohal, oksalt-oksale või telefonipostidele lennates.

Sügisel ja talvel koosneb siidisabade menüü puuviljadest ja marjadest. Siidisabad neelavad suurtes kogustes põldmarja, viirpuu, ligustri või musta leedri vilju, samuti „puhastavad” nad marjadest pihlakaid.

Siidisaba on väliselt liikumatu, lühikeste jalgadega lind, ent toidu hankimisel näitab ta üles südikust. Sageli ripub ta oksal pea alaspidi, et maitsvate marjadeni jõuda. Siidisabad neelavad marjad tervelt alla.

Ränded

Siidisaba veedab talveperioodi harilikult oma põhjapoolsetes pesitsuspaikades. Vaid Alaska ja Siberi populatsioonid lendavad lõuna poole.

Iga mõne aasta tagant kogunevad siidisabad aga ootamatult hiigelsuurtesse parvedesse ning võtavad ette pika teekonna lõuna või lääne poole.

Skandinaaviast pärit siidisabad suunduvad harilikult Briti saartele, vahel ka Iirimaale, Islandile või Euroopa lääne-ning keskosa ja erandjuhtudel koguni Vahemere ümbrusesse.

Kui siidisabade parv oma rännuteekonnal erakordsele toiduallikale peale satub, peatuvad nad selles kohas niikaua, kuni kõik saab nahka pandud.

Talvel läbib parv sageli sadu kilomeetreid. Kui põõsad kevadel haljendama hakkavad, täiendavad siidisabad oma toidusedelit putukate ja noorte võrsetega. See on ühtlasi ka signaaliks, et põhja poole teele asuda. Mõnikord piirduvad siidisabade massilised ränded nende algupärase levila aladega, sellise rände põhjuseks on halb ilm või marjaikaldus.

Kas tead, et …

·        Üht talvel Poolas kinni püütud ja rõngastatud lindu nähti järgmisel suvel 5500 kilomeetri kaugusel Siberis.

  

·        Kord vaadeldi siidisabade paari, kes vahetasid omavahel neliteist korda „käepäraseid kingitusi”.

·        Siidisabad saabuvad meile ebaregulaarsete ajavahemike järel. Vanasti pidasid inimesed nende äkilist kohaleilmumist haiguste ettekuulutuseks.

Põhiandmed

Selts: Värvulised  

Sugukond: Siidisabalased  

Perekond ja liik: Bombycilla garrulus

SUURUS

Pikkus: 18 cm.

Tiivaulatus: 33 cm.

Kaal: 50-80 g.

PALJUNEMINE

Suguküpsus: 1.-2. eluaastal.

Pesitsusaeg: Mais-juunis.

Munade arv: 5-6.

Pesakondi: 1.

Haudumisaeg: 14-15 päeva.

Pojad saavad lennuvõimeliseks: 14-17 päeva vanuselt.

ELUVIIS

Harjumuspärane eluviis: Elab ja hangib toitu parvedena, pesitseb kolooniatega.

Toitumine: Taimede võrsed, lilled, putukad, puuviljad ja marjad.

Häälitsused: Pesitsusajal kõrged trillerid, lennu ajal hõige „sri”.

LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID

Siidisabaliste sugukonda kuulub kaheksa liiki, nende hulgas näiteks Hypocolius ampelinus.

ESINEMINE

Siidisaba pesitseb Kanada lääneosas ja Alaskal, Põhja-Euroopas ning Põhja-Aasias.

KAITSE

Hetkel pole siidisaba ohustatud liik. Mõnest oma pesitsemispaigast kaovad need linnud aga vale metsanduse tulemusena. Talvel leiavad nad piisavalt toitu aedadest, kus kasvavad lumepall, lodjapuu, pihlakas, kirsskontpuu ja muud põõsad.

 

Kasutatud kirjandus:

  1. Kogumik „Loomariigis”
  2. EE nr 8 lk 486
  3. http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/BOMGAR2.htm

Pildid:

  1. http://www.andreasholgerklein.de/Serie/Seite%203/Seidenschwanz/4.jpg
  2. http://www.ofo.ca/photos/bohemianwaxwingns.jpg
  3. http://www.birds-bo.de/seidens3_gro.jpg
  4. http://www.birdinfo.com/A_Images_B/BohemianWaxwing2002-03-001.jpg