Kümnekujuline sõber                                                               Elar Kuus

I

     Põud kuivatas lõhed mullakamarasse. Ta kõrvetas põllud pruuniks ning laaned kolletama. Ja kui ta nägi,
et pisike puu maja ees veel ilus seisis, tuli ta seda hävitama.
     "Mina sind ei karda," trotsis puuke, "sest Jüri andis mulle kümnekujulise sõbra!"
     Põud ei taibanud äkki, millest teine räägib. Seal
märkas ta, et puukese juurtele oli kallatud VETT.
"Ah, sihuke su sõber ongi!" tõreles põud. "Küll selle kõrvaldan."
     Ta heitis nii põletavaid pilke, et vesi muutus
AURUKS. Ometi ei suutnud põud puukesele läheneda, kuna õhk oli aurust niiske. Õhtul aga, kui aur maha
langes, tekkis KASTE, mis puukest edasi kaitses.
     "Kauaks kasteraas ikka vastu peab!" turtsus põud.
Ta lõõtsus palavat hõngu.
    Kastest sai UDU ja nüüd mähkis see puukese endasse.
    Põud ei jätnud. Ta lehvitas oma hõlmu, kihutades udu kõrgele taeva alla.
     "Hi - hii!" itsitas põud ja sirutas oma tulise käe puukese poole.
     Kuid udu kogunes ülal paksuks PILVEKS. Pilvest sadas VIHMA sorinal põua käe peale.
     "Ai-ai-ai!" karjus põud, sest kõik märg oli temale valus. Ta plagas kaugemale põhjamaale pakase juurde ja palus:
     "Katsu sina puukest puserdada! Mina ei saa ta sõbrast jagu."