Sookoll
 Aino Pervik

sookoll.jpg (39062 bytes)      Mööda õõtsuvat sood ja lagedat raba uitas üks muretu olend. Rebasest veidike vähem, siilist ivake suurem. Ümariku keha küljes lühikesed käed ja tillukesed jalad. Peas laiad lamedad kõrvad ja suured tumedad silmad. Selg tihedalt karvane. Ise kõndis jalgade peal püsti kui pisike inimene. 
      Aga inimene see mehike ei olnud. 
     See oli sookoll. Tal oli kollisüda sees ja kollimõtted peas.
      Soo, kus ta elas oli õige lai ja suur. Kui mõni kõrgemalt vaatas, siis paistis soo talle otse kui vaip, mis täis suuri ja väikesi auke. Aukudest vaatasid välja veesilmad. Vahel olid need tumepruunid või mustjad nagu rabavesi, vahel aga sinised ja hallid nagu nendes peegelduv taevas. Veesilmad olid soojärved ja laukad. Järvede ja laugaste vahel oli märg, pehme ja õõtsuv maapind. Kergesti rebenev maapind, kuhu suuremad loomad nagu põdrad sugugi ummisjalu peale ei tohi tormata. Nad võiksid mudasse vajuda ja salalaugastesse ära uppuda. Soo on ohtlik. Soo ei taha, et teda tallatakse. Soopind on väga õrn.

 * Kui tahad teada, mis juhtus Sookolliga, loe Aino Perviku raamatut " Sookoll ja Sisalik ".  

Harjutus 6. Paranda vead. 

Eestimaa on rikkas järvede poolest.  ..............................................

Soomet kutsutakse küll tuhande järve  ...........................................

maks, aga Eestiski on enam kui tuhat  ............................................

järve. Osa järvi on kini kasvanud  ..................................................

neist on saanud soot ja rabat.  .......................................................