VETIKAD                      S.Ivtsenko järgi

     Ükskõik, millisesse veekogusse me ka pilgu heidaksime, kohtame neid tingimata.
     Kümnete ja isegi sadade tuhandete vetikate hulgas, kes asustavad jõgesid, meresid ja ookeane, võib näha igat laadi uunikume.
     Põhiline osa vetikatest meenutab ainult kaudselt maapealseid taimi. Vetikatel pole lehti, varsi ega juuri, mida oleme harjunud nägema. Taimeteadlased nimetavad nende keha talluseks.
4-9-9-1.jpg (27972 bytes)

     Veekogude põhja kinnituvad rohevetikad, pruunvetikad ja punavetikad.

     Vetikad on väga mitmekesised.
     Suurimad vetikad kuuluvad pruunvetikate hulka. Mõned neist liikidest on hiiglasuured. Uus-Meremaad ja Tulemaad ümbritsevad lõunamered on tuntud hiidvetikate poolest. Nendega on seotud palju fantastilisi lugusid. Näiteks jutustavad esimesed meresõitjad, nagu oleksid nad kohanud koletult suuri rohelisi madusid, kes olid salakavalalt luuranud ja jälitanud nende laevu.

     Maailma suurim vetikas, pirnadru, on veidi üle 150 meetri pikk.
     Muidugi ei kanna pirnadru mingeid pirne, vaid tal hulgaliselt pirnikujulisi ujupõiekesi. Tiheda kesta tõttu on need täiesti hermeetilised - see võimaldab vetikal põhja vajumata vees hõljuda.
4-9-9-2.jpg (13982 bytes)

     Meie põhjamerede kaldavöötmes leidub umbes 150 liiki vetikaid.
     Vetikad põisadru perekonnast on hiidvetikatest üle 100 korra väiksemad, mitmetelt omadustelt aga siiski nende sarnased. Põisadrud on samuti varustatud ujupõitega.
     Rannale uhutud adru on kasutatud põlluväetisena, adrust saab ka joodi, mida saab kasutada ravimina.

      Kõige rohkem kasu toovad inimesele lehtadru Laminaria liigid, mida nimetatakse ka merikapsaks. Merikapsast kasutatakse toiduks ja loomasöödaks. Jaapanis ja Hiinas tehakse laminaariast salatit,
püreed, konserve ja isegi kompvekke.

     Merikapsal on tähtis koht ka idamaade rahvameditsiinis.
Juba 13. sajandil andis Hiina keiser korralduse kõigil hiinlastel süüa iga päev merikapsast. Riigi kulul saadeti merikapsast koguni Hiina kaugeimatese kolgastesse.
      Jaapanis ja Hiinas õpiti juba ammu kasvatama merikapsast ka veealustel "põldudel". Merikapsa kogumine on raske töö, mida tehakse paadist rehaga. Veest välja tõstetud adrud puhastatakse karpidest ja liivast, kuivatatakse õhu käes ja peenestatakse.
     Lehtadrud sisaldavad 70 % süsivesikuid, 9% valke, mitmeid vitamiine ning joodi.
4-9-9-3.jpg (21652 bytes)