Kuidas kasvada ja kuidas kahaneda seene abil
                   Katkend Lewis Carroll`i raamatust Alice Imedemaal

Tõuk tegi esimesena suu lahti.
“Missugust kasvu tahad sa olla?” küsis ta.
“Oh, ma pole nõudlik, mis kasvusse puutub,” vastas Alice ruttu, “ainult ebameeldiv on ühtepuhku muutuda, teate.”
“Ei tea,” ütles Tõuk.
Alice ei vastanud midagi. Talle polnud eluaeg nii palju vastu räägitud ja ta tundis, et tal kipub kops üle maksa minema.
“Oled sa praegu rahul?” küsis Tõuk.
“Kui te pahaks ei pane, härra, tahaksin siiski olla p i s u t suurem,” ütles Alice, “kolm tolli on ju nii armetu kasv.”
“See on suurepärane kasv!” sõnas Tõuk pahaselt ja ajas enese rääkides sirgu (ta oli täpipealt kolm tolli pikk).

"Aga mina pole sellega harjunud!” kurtis vaene Alice haledalt ja mõtles endamisi: “Kui kõik need olevused ometi nii hõlpsasti ei solvuks!”
“Aegapidi harjud,” ütles Tõuk, pistis piibu suhu ja hakkas jälle suitsetama.
Seekord ootas Alice kannatlikult, millal ta taas rääkida suvatseb. Mõne hetke pärast võttiski Tõuk piibu suust, haigutas korra või kaks ja vabistas end. Siis tuli ta seenelt alla ja roomas ära rohu sisse, tähendades minekul ainult nii palju: “Üks külg paneb su kasvama, teine külg paneb su kahanema.”
“M i l l e üks külg? M i l l e teine külg?” mõtles Alice omaette.
“Seene,” vastas Tõuk, nagu oleks Alice seda kuuldavalt küsinud, ja oli järgmisel hetkel rohtu kadunud.
Alice silmitses viivu mõtlikult seent ja püüdis selgusele jõuda, millised on selle küljed, ja kuna seen oli täiesti ümmargune, leidis ta küsimuse olevat üsnagi raske. Aga viimaks sirutas ta käed nii kaugele ümber seenekübara kui ulatas ja murdis kummagi käega selle servast tüki.
“Ja nüüd - kumb on kumb?” küsis ta eneselt ja näksis pisut parempoolset tükki, et proovida tulemust; järgmisel hetkel tundis ta tugevat hoopi lõua alla: lõug oli löönud talle vastu jalga! Ta oli oma ülijärsust muutusest hirmsasti ehmunud, kuid tundis, et nüüd ei tohi aega raisata, sest kiire kahanemine jätkus. Sellepärast asus ta otsemaid teist tükki hammustama. Ta lõug oli nii kõvasti vastu jalga surutud, et vaevalt oli ruumi suud lahti teha, aga viimaks tuli ta sellega toime ja tal õnnestus süüa suutäis vasakpoolsest tükist.
“Ohoo, mu pea on jälle vaba!” hüüdis Alice vaimustuses - mis järgmisel hetkel muutus hädaähmiks, sest ta märkas, et ta õlgu polnud kuskilt leida; kõik, mis ta alla vaadates nägi, oli päratu pikk kael, mis kerkis nagu hiiglakõrge kõrs roheliste lehtede merest sügaval all. 
“Mis asi kõik see roheline küll võiks olla?” arutas Alice. “Ja kuhu võisid jääda mu õlad? Ja oi - mu väikesed käed! Kuidas siis nii, et ma teid enam üldsegi ei näe?” Ta liigutas rääkides käsi, aga mingit tulemust polnud näha peale tühise õõtsumise kaugetes rohelistes lehtedes.
Kuna ei paistnud olevat lootust, et tal õnnestub käsi pea juurde tõsta, püüdis ta painutada pead käte juurde alla ja leidis vaimustusega, et ta kael paindus hõlpsasti igas suunas nagu madu. Tal oli just korda läinud siuelda pea nõtkete loogetega alla ja ta oli parajasti sukeldumas lehtedemerre, mis osutus nendesamade puude ladvastikuks, mille all ta äsja oli kõndinud, kui terav sisin sundis teda ruttu tagasi tõmbuma. Suur tuvi lendas talle näkku ja peksis teda vihaselt tiibadega.
“Uss!” kriiskas Tuvi.