“Ma pole uss!” hüüdis Alice nördinult. “Jäta mind rahule!”
“Uss, ütlen ma!” kordas Tuvi, kuid juba taltsamal toonil, ja lisas just nagu nuuksatades: “Ma olen katsunud igati, aga paistab, et nende vastu pole millestki abi. Olen proovinud puujuurtega ja kaldapankadega ja hekkidega,” jätkas Tuvi, pööramata Alice`ile tähelepanu,
”aga oh neid usse! Nendest ei ole pääsu!”
Alice`i hämmeldus kasvas, kuid ta otsustas, et pole mõtet midagi ütelda, enne kui Tuvi on lõpetanud.
“Nagu poleks munade haudumisega küllalt vaeva,” jätkas Tuvi, ”et ma pean veel usside pärast ööd ja päevad valvel olema! Oh, ma pole viimased kolm nädalat sõbagi silmale saanud!”
“Mul on väga kahju, et ma teid häirisin,” ütles Alice, kes “Ja just siis, kui ma olen välja valinud metsa kõige kõrgema puu,” jätkas Tuvi, kergitades hääle kriiskamiseks, “ja just kui ma mõtlen, et olen neist viimaks ometi lahti, peavad nad tingimata vingerdades taevast alla tulema! Uhh! Uss!”
“Aga ma ju räägin teile: mina ei ole uss!” hüüdis Alice. “Mina olen ...”
“Noh, m i s sa siis oled?” küsis Tuvi. “Ma näen, sa püüad midagi välja mõtelda!”
“Mina ... ma olen väike tüdruk,” ütles Alice õige kahtlevalt, sest kõik täna läbitehtud muutused olid tal meeles.
“Usutav jutt küll!” ütles Tuvi sügavaima põlgusega. Olen oma elus küll ja küll väikesi tüdrukuid näinud, kuid mitte ühtegi, kel oleks olnud niisugune kael! Ei! Ei! Sa oled uss, ja seda pole mõtet eitada. Järgmiseks tuled sa mulle vist rääkima, et sa pole eluilmas muna suu sissegi võtnud!”
“Muidugi olen,” ütles Alice, kes oli väga tõemeelne laps, “aga teate, väikesed tüdrukud söövad just niisamuti mune nagu ussid.”
“Seda ma ei usu,” ütles Tuvi, “aga kui nad tõesti söövad, noh, siis on nad lihtsalt iseliiki ussid, muud ei oska ma ütelda.”
See mõte oli Alice`ile nii uus, et ta oli viivu või paar täitsa vait, mis andis Tuvile võimaluse lisada: sa oled mune otsimas, ja mis see mulle loeb, kas sa oled väike tüdruk või uss.”
“Mulle loeb see vägagi,” ütles Alice ruttu,” aga ma ei otsi mune, muuseas, ja kui ka otsiksin, ei tahaks ma teie omi, sest ma ei armasta neid toorelt.”
“Hea küll, kao siis minema!” ütles Tuvi tõredalt ja istus tagasi pesale. Alice küürutas puude vahele maha nii hästi - halvasti kui sai, sest ta kael jäi aina okstesse kinni ja ta pidi seda järjest lahti keerutama. Viivu pärast tuli talle meelde, et seene tükid on tal alles pihus, ning ta hakkas väga ettevaatlikult näksima esmalt ühte ja siis teist, nii et ta kasvas kord suuremaks ja kahanes taas väiksemaks, kuni tal lõpuks läks korda saavutada jälle oma tavaline kasv. 
Sellest oli juba nii kaua aega möödas, kui ta viimati oli olnud umbkaudugi õiget kasvu, et algul tundus see päris veider, aga ta harjus sellega mõne hetke jooksul ja hakkas iseendaga kõnelema nagu ikka. “Noh, pool mu plaanist ongi nüüd täidetud! Kui hämmeldavad kõik need muutused küll on! Iial ei või kindel olla, mis sa järgmisel minutil oled! Aga oma õige kasvu sain ikkagi tagasi. Järgmine asi on pääseda sinna ilusasse aeda - huvitav, kuidas seda küll teha?” Nii arutades jõudis ta äkitselt välule, mille keskel oli väike, umbes nelja jala kõrgune maja. “Kes seal ka iganes ei elaks,” mõtles Alice, ”n i i s u g u s e kasvuga ei sünni igatahes kuidagi nende juurde minna. Ma hirmutaksin neil meeled segi!” Ja ta hakkas jälle näksima parempoolset seenetükki ega söandanud läheneda majale enne, kui oli viinud oma kasvu üheksale tollile.