KOSJAD
Friedebert Tuglas
Katkend teosest „Väike Illimar”
I

     „Heldene aeg, väike Illi!” hüüdis Sohvi peaaegu käsi kokku lüües. „Sina! Kas sa mulle külla tulid? Kas sa üksi oled? Kuidas sa mu üles leidsid? No tule sisse, kui oled kord külaline!”
     Ja ta tõmbas argleva Illimari kättpidi sisse.
    See oli üleni hõbehallide seintega tuba, ainult mõned kuldsed liistud tulid laest kuni põrandani. Puust võre taga oli siin lai voodi, akende vahel suur sohva ja selle ees pikergune kõverate jalgadega laud. Kõigele lisaks rippusid seintel mõned läikivates raamides pildid, millest aga Illimar midagi aru ei saanud. Polnud igatahes pooltki nii ilusad, kui neil enestel kodus.
     Sohvi tõstis Illimari sohvale istuma, vaatles teda ikka veel imestades ja rääkis ise kogu aeg. Üks „heldekene” järgnes teisele. Ja Illimar tundis, et Sohvi ta tulekust tõesti rõõmutses. Ning see tõstis ta enesegi julgust ja tuju. Nii istus ta pisitillukesena suurel sohval ja kõigutas oma saabasjalgu, kuna Sohvi ta ees paistis kohutavalt suurena.
      „Sa heldekene!” õhkas see kümnendat korda ja istus siis ka ise Illimari kõrvale. Sohva vedrud kägisesid kohe ähvardavalt ja Illimar tundis enese õõtsuvat nagu kiigel. Sohvi aga rääkis: „See on alles ime! Sest egas peigmees iga päev külas käi. No kust see siis tuleb, et sa nii kaugele jõudsid. Ja mis pudel see sul kaasas on?”
      Illimar ulatas pudeli:
     „Joo!”
     „Mis see on?” imestas Sohvi.
     „Joo!”
     „Aga mis see on?”
    Ta võttis pudeli, vaatas seda, nuusutas korgiauku ja imestas veelgi.
    „Sa pead seda jooma,” kordas Illimar. „See on viin.”
    „Mis viin?”
    „Kosjaviin,” suutis Illimar välja kugistada.
    Sohvi ajas oma väikesed silmad suureks, ta punane nägu kahvatas ja punastas siis veel enam. Ja siis päris ta nagu sõnu otsides:
     „Kas sa mulle siis tõepoolest kosja tulid?”
    „Illimar ei suutnud vastata. Ta ainult noogutas peaga, ise maha vahtides. Silmapilgu tähtsus mõjus temale masendavalt.
    „Sa heldene aeg!” hüüatas Sohvi ja puhkes naerma.