Ühine esivanem, kes elas puu otsas ja jooksis maa peal
Algul elasid inimeste ja ahvide eellased puude otsas, suurte ahvisarnaste olendite karjadena, tulles maapinnale vaid aegajalt. Puudelt toitu otsides arenesid nende käed ja nad õppisid
okstest kinni haarama
.
Ahvinimene, inimese eellane,
tuli elama maapinnale. Maapinnal kõndimisega muutus nende kõnnak püstisemaks ja nägemisväli avardus
Ta hakkas korjama söödavaid juuri ja pidama jahti. Enesekaitseks ja toidu hankimiseks õppis ta kasutama kive
ja keppe.
.


Neandertallane - Homo neandertalensis -
polnud otsene inimese eellane, vaid kõrvalharu.
Nad oskasid kasutada tuld ja tööriistu ja matsid
oma surnuid, mida loomad ei tee.
Neandertaallased elasid mõtlevate inimestega samaaegselt, kuid surid seejärel välja
Neandertaallane oli etteulatuvate kulmude ja suurte lõugadega. Arvatakse, et nende kõne polnud kuigi arenenud. Kõndisid püsti.
Inimahvid - šimpans, gorilla, orangutang - jäid elama valdavalt puude otsa, kus nad toitusid peamiselt puuviljadest.
Nad kasutasid keppe, kuid kunagi ei valmistanud inimahvid tööriistu mitmekordseks kasutamiseks.
Nende kõneorganid pole nii arenenud, et nad saaksid peale häälitsuste midagi öelda.


Mõtlev inimene - Homo sapiens -
õppis valmistama erinevaid tööriistu.
Tööriistade valmistamise käigus vahetasid üksteisega kogemusi. Üksteisele ei saa aga midagi õpetada, kui ei oska seda seletada ja ei tea vajalikke sõnu. Sellepärast hakkasid nüüd inimesed otsima erinevatele asjadele tähendust ja nii hakkasid arenema kõne ja mõtlemine. Mõtlemine ja kõne tekkisid tänu tööle. Arenesid kõneorganid. Mõtlemine arendas aju ja võimaldas valmistada järjest paremaid tööriistu
.