JÄNESEKAPSAD
A. Sakse

Pikk-kõrval sai isu täis päevast päeva ristikheinalehti näkitseda ja lepakoort närida. Ta puges talumehe juurviljaaeda ja mugis hea isuga äsja istutatud kapsataimi. Kui jänkul oli juba tükk peenart noortest, mahlastest lehtedest lagedaks tehtud, läks talumees sealt mööda. Ta lõi käsi kokku ja suu vajus imestusest ammuli - sedasi rüüstab terve aia ära!
“Vaata, Pikk-kõrv,” ütles ta jänkule, kes oli kõhu juba täis saanud, istus tagakäppadel ja pühkis suud. “Istutamisel ei saanud ju sinu jagu arvesse võetud. Kui sa nüüd väikesed taimehakatused nahka pistad, siis ei kasva mul mitte ühtainustki pead ja ma ei saa sügisel kapsaid talveks hapendada.”
“Hapendada?” imestas jänku. “Misjaoks kapsaid veel hapendada? Niigi head.
“Ah, praegu ei ole nad pooltki nii maitsvad kui hapukapsad. Kas tead, jäta parem minu aed praegu rahule, tule siia talvel, siis ma annan sulle hapukapsaid maitsta.”
Jänku lubaski, et edaspidi aeda enam ei puutu. Mis suvel muret - kõik nurmed ristikheina täis ja, niidul lokkab rohi - ela ja löö lulli. Oleks suvi ainult pikem! Aga talvel tuli jänku varmalt peremehe juurde, et anna nüüd hapukapsaid. Talumees andiski, aga teisel päeval oli jänku jälle platsis. Et nii ja naa, suvel oli ta nii kena, aitas talumehel aeda hoida, nüüd, kus õiget samblatortigi ei jõua lume alt välja kaapida, maksku kinni jänku hea süda. Talumees söödab jänkut päevast päeva, aga ennäe, pärast uusaastat kapsatünn tühi. Aga kus alles talve ots! Mõlemad pühkigu hüvast roast suu puhtaks. Kevadel ütleb talumees jänkule:
“Kuule, sõbrusk, sul on suuremad nurmed käes kui mul, kas sa ei võiks omaenda maa peale kapsaid külvata?”
“Mul ei ole kapsaseemet,” tunnistas jänkujuss kurvalt.
“Sõida Riiga. Mina toon ka igal kevadel Riiast kapsaseemet.”
Talumees arvas, et nüüd on ta jänkus lahti saanud. Mõtles, et kust jänes raha võtab, läheb rongile ilma piletita, pannakse mehike vangi, seal lürbib hapukapsasuppi, nii et ei taha pärast kapsaid enam nähagi.
Aga jänku ei olnud rumal, kuigi kõrvad ei olnud tal vaksavõrragi lühemad kui teistel nudisabadel. Silkab jaama, ootab rongi. Ootab ja vaatab: kes tahab sõitma minna, ostab pileti; igaüks, kes tuleb, ostab pileti.
“Mis te nende piletitega teete?” pärib jänku.
“Sõidame Riiga,” vastatakse talle.
“Kas ilma piletita ei saa?” küsib jänku, endal hakkab süda kripeldama.
“Ilma piletita ei saa jah.” Hm! Räbal lugu! Silka nüüd tagasi, ilma et oleks Riia linna näinud ja kapsaseemet saanud! Jänku süda valutab nagu tunamullu läbilastud käpp. Ta istub teeäärse posti peale ja pühib pisaraid silmist.
Järsku kostis otse pika kõrva juures hirmus ulgumine. Koerad! Jänku sabatutt muutus külmaks, ta oleks tahtnud minema punuda, kuid ometi jäi posti otsa, nagu oleks selle külge kinni külmunud. Aga oh imede imet! Ulujad polnud sootuks mitte koerad vaid väikesed ilusad majakesed veeresid ratastel vaksali ette. Inimesed ronisid kiiruga treppidest üles sinna sisse.
“Ah see siis sõidabki Riiga!” mõtles jänku. “Head reisi! ” hüüdis ta rongiminejatele, ja rong hakkas liikuma.
“Oot-oot, ma võiks Linnunõmmeni kaasa sõita!” turgatas jänkule järsku pähe. Ta hüppas astmelauale ja sõitis nagu saks.
“Ehee, saaks sedamoodi Riiga välja sõita!” ohkas jänku. “Siis ei mõistaks ma eluski enam midagi soovidad.”
Jänkule meeldis sõit nii väga, et ta unustas Linnunõmme juures maha karata. Rong ligines jaamale.
“Oih heldene aeg!” hädaldas jänku. “Kohe tuleb konduktor välja ja võtab mu kinni.”
Rong jäi seisma nii järsult, et jänku veeres astmelt alla nagu kera. Otsekohe tegi ka konduktor ukse lahti ja laskis uued reisijad sisse. Selle ajaga jõudis jänku toibuda ja mõtles:
“Ehee, sedasi võib Riigagi sõita!” Nüüd oli meistril amet käpas. Niipea kui rong jälle jaamale ligines, kargas jänes maha, kui hakkas liikuma, kükitas jänku jälle astmelaual.
Ähkides-puhkides veeres rong Riiga. Jänku otsis seemnepoe üles. Mis seal pikalt aru pidada - läheb aga sisse ja küsib kapsaseemet. Aga kaupmees oli kõik seemned ära müünud, pühkis parajasti puru kokku.
“Mis noorhärra soovib?” küsis ta lahkesti, kaubasaksa kombel.
“Kapsaseemet,” kogeles jänku arglikult.
“Mis sorti seemet noorhärra soovib: meil on peakapsas, lillkapsas, rooskapsas, nuikapsas. Noorsand ehk võtab nuikapsa - suvel võib lehti süüa, talvel vart närida.”
“No on see alles peenike suli!” mõtles jänku. “Igat sorti kapsaseemet pakub, aga kõige maitsvamast ei piiksatagi.”
“Kas teil muud kapsaseemet ka veel on?” küsis jänku kavalal kombel.
“Ei ole!” laiutas poemees käsi.
“Ma tahaks hapukapsa seemet,” sõnas jänku juba julgemalt.
Poesaks muigas - see ostja oli ilmselt metsa poole!
“Ah hapukapsast!” hüüatas ta mesimagusa häälega. “Jah, seda me anname muidu!” Ta kallas pühkmed paberist kotikesse ja ulatas jänkule. “Säh poja, pista karmanisse. Suvistepühade paiku külva maha, jaanipäeval võid juba hapukapsast mugida.” Õnnelik jänku sõitis koju. Külvas kapsaseemne niiskele metsalodule, ise istus lähedal ja passis peale, et linnud välja ei sibliks, mutid segi ei songiks, kitsed ära ei näriks. Naine kitkus peenraid hommikust õhtuni, lapsed tassisid vett ja kastsid kaks korda päevas. Alles siis, kui kolmelehelised kapsad õitsema hakkasid, maitses jänku esimest korda uudsesaaki.
“Söögu mind hunt, kui need pole mitte hapukapsad,” hüüatas jänku, näsides mahahammustatud lehekest. Kui jänku naine ja lapsed tõttasid kapsanurmele ja sõid kiites hapukapsaid kogu suvi läbi. Nüüd läks jänku uhkust täis ja suureliseks nagu kalkun. Kutsus kõiki hapukapsaid sööma ja pajatas, kuidas ta ilma rahata Riiga sõitis. Sellest ajast peale kutsutakse hapukaid taimekesi jänesekapsasteks ja ilma piletita sõitjaid jänesteks.
A. Sakse. Lillemuinasjutud.-Tallinn: EESTI RAAMAT, 1989.-Lk. 36-39.