LAGERABA EI OLE LAGE RABA
Fred Jüssi

Mõned lapsed ei ole vahest kuulnudki, et Eestimaal, kus me elame, on palju rabasid. Ja paljud lapsed on kindlasti rabast kuulnud, aga ei ole rabas käinud. Nad on vanematega koos käinud küll metsas marjul, mere ääres suvitamas ning põllul ja heinamaal tööl, aga rappa ei ole nende emad ja isad neid viinud. Jaa, on isegi suuri inimesi, kes pole veel kordagi elus rabas käinud. Kui midagi käes untsu läheb, ütlevad ainult, et nüüd on nad selle asjaga rabas. Rabas käiakse enamasti tõepoolest vaid siis, kui jõhvikate aeg kätte jõuab. Vist sellepärast, et rabas nõnda harva käiakse, arvatakse, et see pole ju muud kui igav ja lage maa.

Südasuvel ja talvel on rabas tõesti vaikne. Siis võib seal vahel mitu päeva olla, ilma et näeks või kuuleks ainsatki hingelist. Aga kevadel ärkab raba ellu. Kevadel on raba täis lindude hääli. Kirjanik Anton Hansen - Tammsaare kirjutas, kuidas Vargamäe omad ei saanud kevadöödel rabast kostva lindude kisa pärast magada.

Kui lumi veel maas, hakkavad raba peal kudrutama tedred. Seal on tetrede mängupaigad ning igal kevadel tulevad nad jälle ühe ja sama koha peale kudrutama ja sihku laskma.

Kevadel tulevad rabale veel sookured. Sookured lendavad vahel ka põldudel, aga et sookured on väga arglikud linnud, siis teevad nad oma pesad kaugetesse soodesse ja rabadesse, kus inimesed neid ei eksita. Kevadõhtutel kostavad rabas hüüdvate kurgede hääled mitme kilomeetri kaugusele.

Rabades armastavad puhkamas käia veel rännuteedel viibivad metshaned. Muidu ei pane neid tähelegi, aga kui kotkas läheb jahile, tõusevad haned valju kaagutamisega laugastelt lendu. Kaljukotkaid on väga vähe - Eestimaa peale ühtekokku võib-olla ainult viisteist paari - ja need vähesed elavad ka vaid suuremates rabades. Kaljukotkas on võimas lind. Teda kutsutakse koguni lindude kuningaks. Seal rabas ta siis valitsebki kõiki teisi väiksemaid: kirju sulekuuega rabakanu, pika kõvera nokaga koovitajaid, lärmakaid hõbekajakaid, parte ja teisi linde, kes rabades endale elupaiga leidnud. Kaljukotkast kardavad kõik. Ainult põder ei hooli tast. Ja hunt, kui vahel lagedal ringi kooserdab, ja karu, kui läheb rabasse jõhvikaid sööma.

Ega olegi see raba alati nii lage. Ei ole laukadki rabas nii põhjatu sügavad ja sünged, kui räägitakse. See, kes kevadisel ajal rabasse kurgede kruugutamist kuulama läheb, näeb ja kuuleb seal veel paljut, mida kuskil mujal näha ega kuulda ei ole. Nii et tekib ehk tahtmine teine kordki minna.

Täheke nr. 9 / 1972