LEGENDE LILLEDEST 1.osa.
Juhan Kerdi

Lilled ja raamatud on paljudele inimestele 
samuti hädavajalikud nagu igapäevane leib.”

HONORE DE BALZAC

Paljud taimed on iidsetest aegadest peale äratanud inimeste tähelepanu nii oma ilusate õite kui ka muude väljapaistvate omaduste poolest. Seda aga, mis oli silmatorkav või pisut salapärane, kiputi ühendama jumalate või pahatahtlike vaimude tegevusega. Nii sündisid legendid ja uskumused taimede salajõust ning tekkimisest paljude rahvaste, sealhulgas ka vanade eestlaste juures.

Vaadakem korraks metsas ja niidul ringi meie esivanemate pilguga.

VÕSAÜLANE (rahvasuus tuntud ka lumelille nime all) on üks meie esimesi kevadlilli. Tema õitselepuhkemine ütleb, et pikk ja igav talv on möödunud. Peale nime aga olevat sellel lillel ka muud head suhted lumega. Sellest rahvajutt räägibki.
Kõik taimed ja loomad olnud ilusasti värvunud, ainult lumi, vaeseke, täiesti ilma värvita. Palunud ka värvi, kuid keegi ei raatsinud oma ära anda. Viimaks olevat habras ja õrnake võsaülane andnud lumele oma värvi. Sellest peale vihkavat lumi kõiki teisi lilli peale võsaülase.

SINILILLE tekkimisest teatakse järgmist muistendit. Vanasti olnud taevas üsna madalal, nii et käega saanud katsuda. Elanud siis rätsep, kellel olnud palju lapsi. Et nende järele pole suudetud alati valvata, käinud lapsed sageli sõrmega taevast torkimas. Sõrmeaugud säravatki nüüd tähtedena. Kord võtnud rätsep vitsakimbu ja hakanud lapsi taeva torkimise pärast karistama. Seejuures löönud ta taevast vitsakimbu otsaga suured sinised tükid välja, mis maha langedes purunenud pisikesteks sinisteks taevakildudeks. Vanajumal vihastanud ja tõstnud taeva kõrgemale. Taevakildudest aga tärganud sinililled.

PÄÄSUSILMAL olevat omapärane mõju noortele meestele. Mitmel pool on levinud arvamus, et kui neiu seob kokku pääsusilma- ja kullerkupuõie ning salaja paneb need noormehe vesti voodri ja pealisriide vahele, siis hakkavat noormees seda neidu armastama. Aga kas sel moel tärganud armastus on ajutine või püsiv, seda ei teata.

LÕOSILMADE ehk meelespea- ja ka ära-unusta-mind-lillede nime saamisloost räägib järgmine muistend.
Kord kevadel läinud kaks tütarlast sohu lilli korjama. Nad sattunud aga soolaukasse. Üks tütarlaps vajunud, visanud oma sinised lilled teisele ja hüüdnud: “Ära unusta mind!” Sellest ajast tuntaksegi neid lilli selle nime alla.
Arvatakse ka, et lõosilmad tekkinud pisaratest.
Ühel karjasel olnud karjatada palju lambaid. Tulnud hundid ja murdunud lambad maha. Karjane hakanud nutma. Nutnud, nutnud ja tema pisaratest tekkinudki meelespealilled.

Nurmedel ja niitudel õitseb kevadel ilusate, hästi lõhnavate kollaste õitega NURMENUKK.
Karksi pool on heinaaja algul antud “vete-emale” kolm kanavarvast (nurmenuku kohalik nimi), muidu tulevat heinakuivatamise ajal ühtepuhku vihma, mis tegevat heina mustaks.

MAASIKAS, tõsi küll, pole lill, kuid vaevalt teda märkamata ja maitsmata metsast läbi pääseb. Sellepärast temastki. Kui Vanaisa oli loonud maasika, unustanud ta sellel õisi teha. Mõned maasikad kasvanud õunapuude all. Need näinud igal kevadel õunapuid ilusasti õitsemas ja sügisel vilja kandmas. Maasikad läinud Vanaisa juurde paluma, et nemadki õitseda ja vilja kanda tohiksid. Vanaisa lubanudki, aga jätnud maasikatele endile valida, missuguseid õisi nad soovivad. Maasikatele meeldisid õunapuuõied. Sellest ajast peale on maasikatel ja õunapuudel ühte laadi õied.