LEHED JA OKKAD
E. Kuus

Kord vanal ajal olnud mets ilma roheluseta. Siis ilmunud looduseätt oma lehekotiga ja hõiganud puudele: "Hõi, pika-piha mehed, vammuseid valima!"

Need puud, kes siin niisama konutanud, jõudnud esimestena koti kallale.

Jäme kastan krahmanud endale suured sõrmjad lehed, sitke saar sulgjad, paks pärn südajad, jalakas munajad karvased, tema veli künnapuu munajad siledad.

Ka lepp ja paju karanud kraavist jaole. Üks haaranud ümarad saagjad, teine piklik-süstjad, ja lehed olnud otsas.

Kui looduseätil nende puude lehtvammused kokku traageldatud, astunud tema ette veel mänd, kuusk ja kadakas.

"Kuhu teie nii kauaks jäite?" tõrelnud ätt.

"Ehitasin orjale onnikest," vastanud mänd.

"Tegin ta onni ümber tarakest," kostnud kuusk.

"Ja mina," kõnelnud kadakas, "söötsin ta sokukest."

Looduseätt kaapinud peoga koti põhjast ja torisenud:

"Et orja juures olite, jäid teile okkad. Et aga teda ilusti aitasite, õmblen teile kõvemad kuued."

Ta jätnud lehtvammused traagelniitidele ning asunud orjaaitajate okkaid kokku õmblema - see töö tulnud tal väga tugev.

Igal sügisel hullab vinge tuul ringi. Okaspuude kuubesid ta rebida ei jaksa. Kuid lehtpuud sakutab ta talveks alasti ja puistab nende vammused laiali maha. Kui te ei usu, minge välja ja vaadake.

"TÄHEKE"-. 1960/ 11., lk. 6.