LENNUVÕISTLUS
Tiit Randla

Linnud tulid kokku, et selgitada endi seast väledaim lendaja. Omavahel tahtsid võistelda tuvi, pistrik, pääsuke, vares, kuldnokk, kägu, metspart ja metshani.

Pistrik uhkeldas: “Minust ei ole keegi nobedam.” Pääsuke võngutas edvistavalt saba ja muigas üleolevalt. Vares oli kõige suurem kiitleja. Ta silus nokaga tiivasulgi, ajas rinna ette ja kraaksus: “Kii-rrr-em, kii-rrr-em olen mina!” - “Eks näe,” kudrutas tuvi. Kägu silmitses metsparti ja metshane ning kõkutas kadedalt: “Viimati tahavad need kaks rasvapalli esikohale tulla?” Metspart ja metshani ei teinud solvunud nägugi.

Siis linnud otsustasid: stardipaigaks olgu Tallinnas Ülemiste järve rabamännik, lennata tuleb sirgjoones Tartu suunas ning lennu kestvus olgu tund aega. Vahekohtunikuks paluti kotkas. Kotkas andis tiivaviipega märku ja läks võistluseks lahti.

Õhus sööstsid kohe teistest ette pistrik ja pääsuke. Nende järel lendasid noolekiirusel tuvi, metspart ja metshani. Järgnesid kuldnokk ja kägu. Vares vehkis küll kangesti tiibadega, aga jäi ikkagi viimaseks.

Poole tunni pärast väsisid pääsuke ja pistrik ära. Nüüd rühkisid kõige ette metspart ja metshani. Teisi võistlejaid ei olnud varsti nähagi.

Tund sai otsa. Kotkas võttis maakaardi ja märkis sinna kohad, kuhu keegi võistlejaist oli tunni ajaga jõudnud lennata. Kõige kaugemale oli jõudnud metspart - Põltsamaale. Ainult natuke maad jäi maha metshani. Tema lõpetas lennu Koigil. Pistrik, kägu ja kuldnokk tulid kolmekesi kolmandaks. Nemad olid Paidesse jõudnud. Tuvi ja pääsuke lendasid vaid Kõueni ning vares vaevalt Koseni.

Vahekohtunik kotkas muutis inimeste vanasõna pisut linnupärasemaks ja lausus niiviisi: “Kes algul tegid nokaga suure linna, ei teinud pärast tiibadega kärbsepesagi!”

Lennukaugus Tallinnast:

Kose - 50 km
Kõue - 60 km
Paide - 80 km
Koigi - 90 km
Põltsamaa - 100 km

Täheke nr. 7 / 1972