NEITSIPISARAD
Eino Tali

Kui tahad Veteema kaunist tütart näha, mine kuuvalgel kevadööl järveäärsele nurmele. Sinna tuleb ta halle udukangaid laiali laotama. Üle noore haljendava muru heljub siis imeline neitsi ning sa võid näha tema kaames õhkõrnas näos nukraid silmi. Ja neist suurist nukraist ootust täis silmadest veerevad alla jämedad pisarad.
Sa küsid: “Mispärast nutad, Veteema kaunis tütar?”
Neitsi vastab: “See nurm on igakevadine kohtumispaik armsamaga. Kui ta tuleb, pean mina minema. Nii on seatud, et me ei tohi iialgi ühes olla. Seepärast nutan.”
Tunnid mööduvad, kuuvalgus kustub. Päikesetõus paneb Veteema kauni tütre punastama. Ta on äkki lõplikult õnnelik ja nii elevil, et udukangaid kokku kahmates rebib need hoolimatult laiadeks tükkideks ja kitsasteks ribadeks. Tuleb hommikutuul ja kiirustab halastamatult neitsit. Veel mõni viiv ja siis on Veteema kaunis tütar oma viimaste hallide palakasiiludega ei tea kuhu haihtunud.
Ent päike naerab taevas, ning nurmel, kuhu öösel langesid neitsi pisarad, tärkavad nüüd sajad ja tuhanded kuldkollased õnneõied. Nad on tärganud eelmistel lõpmata paljudel kevadeil ja tärkavad sellel kevadel ning igal tulevasel kevadel ikka uuesti ja uuesti, sest ei ole suuremat õnne, kui on püsiv armastus!
Üle lillelise nurme sammub talumees ja ütleb: “Ennäe, neitsipisarad juba puhkenud - kevad pöördub suveks!” Ta nopib kolm kuldkollast õnneõit ja heidab need järvelainetele õõtsuma. Lausub mahedalt: “Sulle, Veteema, meeleheaks!” Asjalikult nagu mingit lepingut sõlmides: “Kuule, Veteema, ära lase heinaajal vihmal sadada!”
Rahvasuu on nurmenukule andnud sada või rohkemgi kõige ilusamat nime: kevad- ja taevavõti, kuke- ja titepüksid, kana- ja titevarvas, härja- ja kurekaatsad, kuldkannike, piimatilgad, neitsipisarad… Ja maades, kus kevadnurmi ehivad kuldkollased nurmenukud, on neist õnneõitest loodud vist küll sada või rohkemgi kõige ilusamat lugu ja laulu.

PIONEER. 1979/4.