RUKKIRÄÄK
Elar Kuus

 

"Rääk lääb, rääk lääb!" kostab rohu seest. See oli rukki - rääk.

"Kuhu sa siis lähed?" pärisid teised linnud.

"Talve eest pakku - soojale maale."

"Kus jutt! Sinna on meiegi jaoks kole pikk tee, aga sinu tiivad on hoopis kehvad."

Tõsi, räägu tiibadest polnud asja. Ometi mõtles ta: "Aga kui ikkagi minema pistan ja jalgsi kibedasti kõnnin?"

Heade tiibade valdajad tegid nädala proovilende, kuu jooksul kogunesid. Viimaks asusid nad reisile: pääsukesed parves, haned üksteise taga reas, pardid kõrvuti rivis, kured uhkelt kolmnurgas.

Varsti lendajad väsisid. Pardid laskusid Ungari järvedele, haned Itaalia rannikule, kured teisele poole Vahemerd Niiluse jõe kallastele. Pääsukesed, jõudnud ainukestena Kesk - Aafrikasse, kus päike on pealae kohal ja inimesed puha neegrid, istusid palmi otsa ja hüüdsid:

"Vidi-ridi-vedi-reedi, pääsukesest kaugemale ei lähe keegi.

Ent palmi alt rohust kostis:

"Rääk lääb, rääk lääb!"

Rääk oli siin ja astus veelgi edasi.