EBAPÄRLIKARP
Alo Särg

Ebapärlikarbil on ebatavaline omadus, mida paljudel teistel karpidel pole. See on võime moodustada pärleid. Muidugi ei tee ta seda enda ehtimise eesmärgil. Pärl tekib ainult juhul, kui karpi satub mingi võõrkeha. Tavaliselt on selleks liivatera. Karbielanik kaitseb ennast liivatera eest nii, et hakkab selle peale sadestama pärlmutrikihti. Seesama pärlmutrikiht asub ka karbipoolmete siseküljel. Tasapisi sadestub pärlmutrit juurde ning pärli mõõtmed kasvavad. Kuid see sadestumine on üliaeglane.

Niisama aeglane kui pärlite kasv on ka karpide endi kasv. Esimese eluaasta lõpuks on ta ainult poole sentimeetri pikkune ja viieaastaselt kahe sentimeetri pikkune. Kümnendaks eluaastaks on karbielanik kasvanud kuue sentimeetri pikkuseks. Seejärel kasv aeglustub veelgi. Seega on 12 - 13 sentimeetri pikkused ebapärlikarbid juba õige eakad - umbes 70 aasta vanused. Sama lugu on ka pärlitega. Sentimeetrise läbimõõduga pärl on kasvanud kolm-, nelikümmend aastat.

Eelmisel sajandil võis pärleid püüda ka Eestist. Ebapärlikarbid elasid Läti piiri lähedal Pärlijões ja ka mõnedes praeguse Lahemaa jõgedes. Meie jõed olid pärlite poolest nii rikkad, et 1694. aastal, rohkem kui 300 aastat tagasi, seadis tollane Rootsi kuningas Karl IX ametisse erilise pärliinspektori. Tema ülesanne oli pärlipüüki juhtida ning selle tegevuse üle valvata. Ka hiljem Vene keisrite valitsemise ajal oli pärlipüük kontrolli all. 1746. aastal kinkisid Liivimaa aadlikud keisrinna Jelizaveta Petrovnale hanemunasuuruse pärli, mis oli pärit Pärlijõest.

Vaatamata pidevale järelvalvele, vähenesid ebapärlivarud pidevalt. Pärlipüügi käigus saab väga palju karpe asjatult otsa. Et pärl kätte saada, tuleb karbipoolmed lahti kangutada. Nii saab karbielanik vigastada ja hukkub. Seejuures on enamik karpidest ju ilma pärlita. Tänapäeval on kõigele muule halvale lisandunud veel reostus. Ebapärlikarp suudab elada vaid puhtas vees. Pärlid ise üle saja aasta vastu ei pea. Nad lihtsalt tuhmuvad ja hakkavad tasapisi lagunema.

Ebapärlikarpide kudemisaeg on juulis - augustis. Peale munemist kinnituvad munad emaslooma liistaklõpustele, kus nad arenevad väikesteks vastseteks. Neid nimetatakse pihtvastseteks. Pihtvastsed on väga väikesed ning välimuselt meenutavad nad natuke täiskasvanud karpe. Oma arengu teises faasis kinnituvad vastsed kalade lõpuste külge ning saavad nii priiküüdi uude elukohta.
Viimastel aastatel on püütud ebapärlikarpe meie jõgedesse taasasustada. Kuid siiani pole see märkimisväärseid tulemusi andnud. Kui kaoks jõgede reostus, siis asuksid sinna ka ebapärlikarbid. Elame - näeme.

Täheke nr. 11 / 1995