KORALLPOLÜÜBID
A. Dietrich

Meredes ja ookeanides elavate korallpolüüpide kahest ja poolest tuhandest liigist on ainult kaks - kolm võimelised loovaks tegevuseks. Need on õilsad korallid. Kujult meenutavad nad pisikesi põõsaid ja puid. Ja ometi pole nad taimed, vaid loomad. Korallpolüüpide ehitused on kujult väga mitmekesised. Ühed meenutavad imetlusväärseid õisi ja lehti, teised linnusulgi ja kummalisi pitslehvikuid, kolmandad sarnanevad seentega, põdrasarvedega…

On huvitav, et polüüpidel pole nagu meduusidelgi ei magu ega sooli. Teadlased nimetavad neid ainuõõsseteks, see tähendab loomadeks, kellel soolte asemel on õõs.

Kõige sagedamini sarnaneb korallpolüüp pisitillukese teeklaasiga. Põhjapidi on ta kasvanud kivi või oma esivanemate kivistunud jäänuste külge. “Klaasi” seinad koosnevad tavaliselt kolmest kihist, mille hulgas üks kiht on kivine, lubjast. Kuigi see sein - skelett - on õhuke, elab polüübi õrn keha tema varjus nagu kindluses. Seepärast on korallidel vaenlasigi õige vähe. Vahest ehk ainult papagoikalad. Nende lõualuud meenutavad ehituselt nokka. Kui see kala korra nokaga naksab, on “klaas” sedamaid kildudeks purunenud. Kuid korallid on ka ise röövloomad. “Klaasi” avaus täidab polüübil suu ülesandeid. Mis suhu satub, see on kohe ka “klaasis”, seal aga lahustatakse ja seeditakse ära.

Muidugi satuks säärasesse suhu üsna vähe saaki, kui polüübil poleks väikesi kombitsaid. Need kombitsad annavad polüübile sarnasuse õiega, aga ta ei vaja neid hoopiski mitte kaunistuseks. Need on koralli relvad ja seejuures väga ohtlikud. Näiteks lähenes roosakale “õiele” pisitilluke koorikloom. Õie kroonlehed - kombitsad - liigatasid ja hetke pärast oli elutu, liikumatu loomake juba saagina “klaasis”. Mis õieti juhtus?

Asi on selles, et korallpolüübi kombitsad on varustatud kõrverakkudega. Niipea kui midagi elusat kombitsa külge puutub, lendavad rakust välja imepisikesed mürgised noolekesed - kõrveniidid. Üks, teine, kolmas… Ja juba tõmbavadki kombitsad saagi suhu. Muidugi, suur, paksu nahaga mereelukas niisugust kallaletungi ei märkagi, aga teda pole väikesele polüübile ka tarvis.

…Koralle - ehitajaid, kellest Kriit Täitesulepeale jutustas, nimetatakse kivikorallideks. Välimuselt on nad hoopis tagasihoidlikumad kui nende eriskummalised suguvennad. Korallide - ehitajate koloonia meenutab heleroosa karvase samblaga kaetud ümmarguste klompide kuhja. Need korallid elavad madalas vees. Kuuekümnemeetrine sügavus on neile piiriks.

Korallpolüübid ise on liikumatud, kuid nende vastsed on ehtsad rändurid. Laineid ja merehoovusi kasutades ujuvad nad sageli oma kodust väga kaugele ja rajavad uusi kolooniaid. Vastne haakleb mõne talle meeldiva veealuse kalju külge, hakkab kasvama ja muutub polüübiks. Polüübil tekib väike mügar, otsekui pung. Mügar kasvab ja viimaks saab temast noor polüüp. Ikka uued ja uued pungamügarad ilmuvad nii polüübil - vanaisal kui ka tema lastel ja lastelastel. Polüüpide koloonia kasvab ja kasvab. Möödub aasta, viis, kümme aastat, ja veealune kalju kaob määratu suure korallikoloonia alla.

Kõige vanem polüüp, nii - öelda korallide esiisa, on juba ammu oma ea ära elanud. Surnud on ka tema lapsed ja lastelapsed. Kuid igaüks neist jättis endast järele pisut lupja. Ja seepärast kerkib korallikoloonia aja jooksul peaaegu veepinnani. Sobivas kohas kasvab hea koloonia ruttu - kuni kolm, vahel isegi kuni viis sentimeetrit aastas. On arusaadav, et sellise ehituse tohutu raskus purustab koloonia esivanemate haprad skeletid.

Mitmesugused tõugud, molluskid ja bakterid seovad pihustatud lubjamassi otsekui tsemendiga tugevasti kokku ja koloonia sisemus muutub aegamisi kiviks. Koloonia ise aga kasvab edasi nii laiusse kui ka kõrgusse. Kust aga võtavad korallpolüübid nii palju ehitusmaterjali? Mereveest. Sa juba tead, et seal on lahustunud lugematud tonnid mitmesuguseid aineid, muuhulgas ka neid, mis sisaldavad sulle juba tuttavat nähtamatut metalli - kaltsiumi, mille abil on maailma tulnud lubjakivid.

Korallid kuuluvad meie planeedi kõige vanemate asukate hulka. Maakeral leidub tihti nende tõesti vägilasliku töö jälgi - tohutuid, paljude ruutkilomeetrite ulatuses laiuvaid lubjakivimasse, paksusega mitusada meetrit. See lubjakivi on ehitatud miljonid aastad tagasi. Raske on ligikaudugi ette kujutada, kui palju põlvkondi polüüpe oli tarvis selleks, et kõike seda massi koguda. Muide, see liik lubjakivi kannab oma ehitajate auks nimetust “korallilubjakivi”.

Eks ole tõsi, et see kõlab muinasjutuna. Nii väikesed ehitajad - ja nii suured ehitused! Polüüpide töö tulemusena tekib igal aastal miljoneid tonne lubjakivi. Et säärast raskust ära vedada, selleks ei jätkuks küll kogu maailma rongidest. Korallide suur ehitusplats võiks olla veelgi suurem, kuid maakera kliima on sellele range piiri pannud. Polüübid saavad ju elada ainult seal, kus vee aastatemperatuur ei lange alla kahekümne kraadi. Mõistagi asub kogu korallriik vee all. Õhk on polüüpide surmavaenlane.

Sa küsid: aga kuidas tekkisid siis korallsaared ja -karid? See on seletatav maakoore liikumisega. Seal kus korallid oma ehituse püstitasid, tõuseb merepõhi kõrgemale, ja ehitus ongi veest väljas. Korallidele on see muidugi katastroofiks: need, kes õhu kätte satuvad, hukkuvad, teistel aga tuleb nüüd oma kolooniat edasi ehitada ainult laiuti, uue saare ümber madalikke luues. Kuid see häda polegi veel kõige hullem. Palju halvem on lugu siis, kui merepõhi vajub kuuekümnest meetrist sügavamale. See on juba kogu koloonia surm.

Sind huvitaks vist teada saada ka seda, mispärast on korallsaartel ehk atollidel, nagu neid nimetatakse, niisugune kummaline kuju - rõngas. Sellest aga muinasjutus “Korallsaare tekkimine”.