MERI TOAS
N. Nadezdina järgi

Mu tuba sarnanes varsti kalakauplusega: siin võis näha hõbejaskuldset räime, punase lihaga lõhekala, kitsa ninamikuga meriärni, pannkoogikujulist lamedat lesta. Kaks poissi seadsid ühte ritta laste toodud konservikarbid ja musta kalamarja.

Ainult üks põngerjas seisis eemal ja pilgutas silmi - tal oli nutt varuks.

"Minul pole ühtegi mereasja…"

"Kuidas ei ole? Aga nööp kuue küljes? See on ju tehtud molluski, mereteo kojast. Vaata, kuidas su nööp rohekalt ja roosakalt sillerdab. See on pärlmutter. Ennevanasti nägid vene maadeuurijad troopikas taldrikusuurusi pärlmutterkettaid. Neid kasutati onnides akendeks. Pärlmutrist aknaga onnis on jahe ja valge. Pärlmutter ei lase soojuskiiri läbi."

"Nii et siis nööp võib ka merest olla. Meie arvasime, et ainult kalad…"

"Ei, mitte ainult kalad. Meres elutseb ka imetajaid: kotikuid, hülgeid, morskasid. Käid näiteks mööda tšuktšide asulat ja näed: maja kõrval seisab ridva otsas morsa pea. See on jahitrofee. Pärast õnnestunud morsajahti on kodus liha, nahka ja rasva. Tapetud hülgelt nülitakse hea karusnahk. Kuid kõige paremat karusnahka saadakse kotikult.

Kaljudel pesitsevad merelinnud. Neist eriti kuulus on hahk. Tema vooderdab oma pesa suurepäraste udusulgedega. Neid ei suuda tuul ära puhuda ega vesi märjaks teha. Haha udusulgedega vooderdatakse polaaruurijate kasukaid. Need udusuled on nõnda soojad ja kerged, et piisab sajast - kahesajast grammist kasukavooderdiseks, ja sul ei hakka kõige kõvema pakasegagi külm.

Soojades meredes elavad kilpkonnad. Merehiiglase, nahkkilpkonna kilp on nagu hiiglasuur köögikatel ja kaalub oma pool tonni. Kuid see "katel" ujub suurepäraselt, kilpkonnale järele jõuda pole kerge. Kilpkonnalihast keedetakse maitsvat suppi, kilbist valmistatakse ilusaid vastupidavaid kamme."

Inimesed on ammugi õppinud mereveest hankima magneesiumi, väävlit ja broomi.

Vetikatest saadakse algiinhapet, mis muudab riide veekindlaks. Ilma punavetikatest saadava sültja agar - agarita ei saa kondiitrid valmistada lastele nii maitsvat marmelaadi. Hiinast kostitatakse teid lehtadrust tehtud keedise ja pastilaaga. Jaapanlased kasutavad porfüürvetikaid kapsarullide taolise toidu valmistamiseks.

Vetikad võivad asendada heina. Lehmad, keda söödetakse "mereheinaga", annavad rohkem piima, lammastel kiirendab see villakasvu.

Tillukesed ränivetikad ehk diatomeed moodustavad pärast surma kivimi - diatomiidi. Seda lisatakse tsemendile. Metallesemete eriti peene lihvimise juures kasutatakse vetikatest tehtavat pastat.

Vaalarasva ehk traani vajab seebitegija seebikeetmiseks, kreemitegija kreemide valmistamiseks, kuntsnik õlivärvide segamiseks. Lõhkeainet nitroglütseriini, dünamiidi põhilist koostisosa, saadakse traanist valmistatud glütseriinist. Lõhnaõlide aroomile annab püsivuse ambra. See pruunikas vahajas aine pole midagi muud kui kaseloti soole isesugune eritis.

Ja kalad? Neid saab tervenisti, peast sabani, ära kasutada. Nahka, eriti suurte kalade, nagu haide ja merihuntide oma, kasutatakse naiste kingade ja käekottide, luid aga kalajahu valmistamiseks. Kanapojad ja põrsad kasvavad hästi, kui seda jahu nende toidule juurde lisada. Kalasoomustest valmistatakse pärliessentsi. Sellega kaetakse klaashelmed, ja ehkki need seeläbi ehtsateks pärliteks ei muutu, saab neist siiski teha ilusaid kaelakeesid.

Isegi roiskunud kalu saab ära kasutada - põlluväetiseks.

Raske on loetleda kõike, mida inimesele annab meri.

Meri jahutab ja soojendab meid: vesi hoiab soojust alal kauem kui maapind ning jahtudes annab soojust edasi maismaale.

Mere kohal tihenevad pilved, mis niisutavad vihmaveega meie aedu ja põlde.

Merd mööda veame kaupu. Mere ääres puhkame.