MÜGRI
Fred Jüssi

“Mügri” on meie loomaraamatute üsna uus sõna. Ennemalt öeldi mügri kohta vesirott ja mõnel pool ka mullarott. Sobib ju tegelikult nii üks kui teine, kuid see, mis loodusteadlastele ei meeldi on “rott”. Mügri on küll väga roti moodi, aga suguluses siiski enam hamstri kui rotiga. Niisiis on mügri, nagu ondatra ja uruhiiredki, hamsterlaste soost. Oma esimest kokkupuudet mügriga mäletan sellest ajast, kui väikese poisina ema ja vennaga üheskoos peenramaa eest hoolitsesin. Ühel sügisel oli mingi loom porgandid peenral nõnda nahka pannud, et kui mõnd maast üles tahtsid tõmmata, jäid pihku ainult pealsed. Ema kirus mutti, sest kust võis tema teada, et mutt üldse ei söögi porgandeid, vaid hoopis tõuke, putukaid ja vihmausse. Nõnda polnud ka kõik urusuudmete ette üles aetud mutihunnikud mitte ainult muti, vaid suures osas hoopis mügri töö. Mõnikord nägin mügrisid kraavides ja kord solpsatas üks mu jalge eest ääreni veega täidetud pommiauku ning sukeldus välkkiirelt.
Elukas, kelle meie peenranaaber kord rehaga maha lõi, oli väheldase roti (rotte elas meie maja hoovis puupindude all tollal hulganisti) suurune ja peaaegu must. Eriti selgesti jäid mulle meelde ta pikad pruunikaskollased närilisehambad ja hõredate karvadega kaetud saba, midapidi looma lähemaks uurimiseks maast üles tõstsin. Oleksin ma toda mügrit osanud tähelepanelikumalt silmitseda, siis hakanuks mulle silma ka tema kõrvad - tillukese veelooma kõrvad, hoopis pisemad kui rotil.
Mandri-Eestis tuntakse mügrit pea igal pool, aga mitte nii hästi kui saartel. Läänesaartel, eriti aga väiksematel merelaidudel, on ta ju lausa nuhtlus, sest seal uuristavad mügrid maakamara käike täis, söövad ära õunapuujuured ja hävitavad mõnel aastal kogu juurviljasaagi. Mügrinuhtluse vastu toodi vanasti laidudele rebased, sest varesed ja röövlinnud ei tulnud enam nendega toime. Parim rohi mügri vastu on muidugi kärp. Aga rebase ja kärbiga on see häda, et kui mügrisid enam kusagilt võtta pole, hakkavad nad linde murdma. Möödunud suvel Hiiumaa lähedal laiul näiteks püüdsid kärbid isegi pesadest pääsukesi kätte saada.
Mügri paljuneb küll jõudsasti - aastas kahed-kolmed pojad, kes omakorda samal suvel hakkavad sünnitama, ikka kuus-seitse poega korraga, aga ta võib kaduda niisama äkki, kui ta ilmus.
Nagu öeldud, elutsevad mügrid vee läheduses, ent sügisel ei saa neid keegi tagasi hoida põldudele, kartulikuhjadesse või koguni keldritesse tungimast. Ja talveund see loom kah ei maga. Sügisel soetab ta hoopis tagavarasid nagu üks õige hamsterlane kunagi.
Rahulolematus või virisemine on inimese iseloomujoon. Teised olendid pole kunagi mügrile vastu vaielnud. Nad kas söövad mügrisid, nagu näiteks kakud, varesed, loorkullid, rongad, rebased, tuhkrud ja nirgid-kärbid. Või siis taanduvad nende ees nagu mõnikord mõnel pool tahes-tahtmata on sunnitud taanduma väikesed uruhiired. Mügril on looduses oma kindel koht täita, meeldigu see inimesele või mitte.

TÄHEKE. 1991/2