PORGANDI KASVATAMINE
Leopold Meensalu

Porgand on meil üks armastatumaid ja väärtuslikumaid köögivilju. Toiteväärtuselt on ta teiste juurköögiviljade hulgas esimeste seas. Tema juurvili sisaldab rohkesti suhkruid (kuni 8%) ning temas on väga mitmesuguseid inimorganismile vajalikke ja kasulikke mineraalsooli. Toitumisfüsioloogia seisukohalt on porgandil eriline väärtus suure karotiinisisalduse (4 - 8 m%) tõttu. Märkimisväärsel hulgal leidub porgandis ka B-grupi vitamiine, samuti E-vitamiini. C-vitamiini sisaldus on teiste köögiviljadega võrreldes suhteliselt väike (keskmiselt 4 - 6 m%). Peale loetletute sisaldab porgand veel mitmesuguseid füsioloogiliselt aktiivseid aineid, mis reguleerivad ainevahetust ning tugevdavad vastupanuvõimet infektsioon- ja külmetushaigustele. Väidetakse koguni, et pidev porgandi toiduks tarvitamine parandab ka nägemisteravust.

Porgandit saab toiduks tarvitada väga mitmekülgselt. Teda süüakse toorelt, keedetult, hautatult, konserveeritult. Porgand on asendamatu paljude roogade valmistamisel. Hinnatud on rauasoolade poolest rikas porgandimahl, mis on eriti kasulik kehvveresuse korral. Väga vajalik on toores porgand ja porgandimahl väikelaste menüüs.

Porgand kuulub sarikaliste sugukonda ja on kaheaastane taim. Esimesel kasvuaastal kasvatab ta lehekodariku ja juurvilja, teisel aastal aga kuni 1 m kõrguse hargnenud õisikuvarre, millel arenevad õied ja valmivad seemned.

Juurvili koosneb südamikust ning seda ümbritsevast paksemast kooreosast, mis ristlõikes on kergesti eristatavad. Mida suurem ja heledam on südamik, seda kehvem on tavaliselt porgandi maitse. Kujult võib juurvili olla kas ümmargune, kooniline, silinderjas või isegi värtnakujuline.

Seemneid on ühes grammis 800 - 900. Neil on tugev spetsiifiline lõhn ja nende idanemisvõime säilib 2 - 4 aastat. Idanema hakkavad seemned juba 4 - 5° C juures. Algareng on aga väga aeglane: tõusmed tärkavad alles 12. - 18. päeval pärast külvi, esimene pärisleht ilmub umbes 2 nädalat pärast tärkamist. Tõusmed on öökülmadele võrdlemisi vastupidavad ja -3 kuni -4° C külm neid veel ei kahjusta. Pärislehed taluvad veelgi tugevamaid öökülmi. Optimaalne kasvutemperatuur on 18 - 21° C. ülemäära kõrge temperatuuri korral, eriti kui sellega kaasneb niiskusepuudus, kasvavad moondunud kuju ja kehva maitsega porgandid.

Idanemisperioodil ja kasvu alguses vajab porgand niisket mulda. Ühtlaselt ja jõuliselt tärkavad tõusmed vaid pidevalt parasniiskes mullas. Ka noored tõusmed edenevad hästi ainult küllaldase mullaniiskuse korral. Hiljem, pärislehtede faasis, on porganditaimed põuale suhteliselt vastupidavad. On tähele pandud, et ilusama kujuga porgandid kasvavad meil just kuivematel aastatel. Liigniiskes mullas arenevad sageli moondunud kuju ja heledama värvusega karotiinivaesed juurviljad.

Valguse suhtes on porgand üsna nõudlik. Eriti tundlikud valgusepuudusele on noored taimed. Varjatud kasvukohas, ülemäära tiheda seisu korral või tihedas umbrohus kasvades venivad taimed välja, jäävad nõrgaks ega anna korralikku saaki.

Porgandi kasvatamiseks eelistatumad on huumusrikkad saviliiv- või kerged liivsavimullad. Ka liivmuldadelt, kus need saavad küllaldaselt niiskust, võib korraliku väetamise korral saada üsna head porgandisaaki. Samuti kasvab porgand hästi kuivendatud hästilagunenud turvasmuldadel. Rasked savimullad aga pole porgandi kasvatamiseks sobivad, sest need paatuvad kergesti ja neil tekib väga kergesti mullakoorik, mis on eriti ohtlik tärkamise ajal. Rasketel muldadel kasvanud porgandid on nii välimuse kui ka maitse poolest tunduvalt kehvemad kui kergetel muldadel kasvanud. Ei kõlba ka kivised ja rähksed mullad, nendes arenevad enamasti moondunud kujuga ja harunenud juurviljad. Liialt happelise reaktsiooniga mullal ei kasva porgand samuti normaalselt. Optimaalne pH on 6,0 - 7,0.

Värsket laudasõnnikut porgandimaale tavaliselt ei anta. Värske sõnnikuga väetamise tagajärjel moondub sageli juurvilja kuju, väheneb kuivainesisaldus ja halveneb säilivus. Ka on värske sõnniku kasutamise korral suurem porgandikärbse kahjustuse oht. Seetõttu on otstarbekas kasvatada porgandit mõne sõnnikut saanud kultuuri järel. Sobivamad on eelviljad, mis jätavad endast järele ka umbrohupuhta maa (näiteks peakapas, kartul). Hoiduda tuleb porgandi külvamisest maatükkidele, kus on levinud mitmeaastased umbrohud, eriti orashein. Kui maa vajab lupjamist, tuleb lubiväetis anda samuti eelviljale.

Suuri mineraalväetise annuseid, eriti kevadise mullaharimise alla, ei tohi porgandile anda, sest kasvu poolest on noored porganditaimed tundlikud väetiste kõrge kontsentratsiooni suhtes. Keskmise viljakusega muldadel võiks sügisese mullaharimise alla anda mitte rohkem kui 40 - 50 g superfosfaati ja 30 g kaaliumkloriidi ning lisaks kevadel veel 20 g ammooniumsalpeetrit või 15 g karbamiidi 1 m² kohta. Hea väetis on ka puutuhk, sest puutuhaga väetatud maal kasvavad eriti hea maitsega porgandid. Lahjavõitu mullal on kasulik anda kevadise mullaharimise ajal umbes pool ämbritäit komposti 1 m² kohta.

Varajase saagi saamiseks tuleb porgand avamaale külvata võimalikult vara, niipea kui muld on selleks küllalt tahedaks muutunud. Tavalistel aastatel on meil porgandi õige külviaeg mai I või II dekaad. Kergematel muldadel võib külvi teha isegi sügisel enne talve tulekut. Sügisene külv on aga siiski küllalt riskantne ettevõtmine, sest sageli on väga raske tabada õiget külviaega. Edukas on see vaid sel juhul, kui seeme ei hakka mullas enne kevadet idanema. Raskematel muldadel ei ole sügisesel külvil varakevadisega võrreldes mingeid eeliseid. Idanemise kiirendamiseks võib porgandiseemet enne külvi 1 ööpäeva kestel vees leotada. Leotamise arvel tärkab porgand umbes nädalapäevad kiiremini.

Porgandi seeme külvatakse tavaliselt tasasele maale. Väikeaias on soovitatav 4 - 5-realine viirgkülv reavahedega 20 - 25 cm ja viirgude vahega 50 cm. Võib aga kasutada ka teistsuguseid külviskeeme, sest porgandi saagikus oleneb mitte niivõrd külviskeemist, kuivõrd taimede arvust pinnaühikul. Optimaalseks loetakse umbes 100 taime 1 m² kohta. Seemet kulub käsitsi külvi korral u. 0,5 g/m² . Seemet külvatakse 1 - 2 cm sügavusele. Et reavahesid saaks hakata kobestama ja umbrohtu hävitama juba enne porgandi tärkamist, on väga kasulik segada ridade tähistamiseks porgandi seemne hulka vähesel määral (5 - 10%) kiirestitärkavaid redise, salati või spinati seemneid.

Ülivarajase saagi saamiseks tasub porgandit kasvatada ka kilekatete ja katteloori all. Selleks tuleb seeme kevadel külvata juba sügisel korralikult haritud ja tasandatud maale siis, kui muld on vaid paari sentimeetri sügavuselt sulanud, ja katta külv lauskilega. Parem, kui kile on perforeeritud (mulgustatud), kuid edukalt võib kasutada ka perforeerimata kilet. Kilekangas hoitakse peal seni, kuni see hakkab taimede kasvu takistama või kuni ilmad on juba küllalt soojaks muutunud ja porgand vajaliku kasvuhoo kätte saanud. Porgandipeenrale võib paigaldada ka kiletunneli, mida saab kauem peal hoida, ka sobiva temperatuuri hoidmine on selle all lihtsam. Kile alt võib esimesi tarvitamiskõlblikke porgandeid saada juba juuni lõpus, juuli alguses. Paari nädala võrra kiirendab saagi algust ka porgandikülvi katmine kattelooriga. Peale mikrokliima parandamise kaitseb katteloor porgandit tõhusalt ka porgandi - lehekirbu ja porgandikärbse kahjustuse eest.

Hooldustööd seisnevad peamiselt mulla õigeaegses kobestamises, umbrohu hävitamises ja porganditaimiku harvendamises. Mulla kobestamist (kooriku purustamist) ja umbrohu hävitamist tuleb alustada juba enne porgandi tärkamist. Reavahede harimist enne tärkamist võimaldavad markeertaimed. Kasvuajal tuleb reavahesid harida vastavalt vajadusele olenevalt mulla pealispinna tihenemisest ja umbrohtumisest.

Ilma täppiskülvikuta õnnestub harva külvata porgandit optimaalse tihedusega. Enamasti vajab taimik harvendamist. Esimest korda on soovitav harvendada võimalikult vara, juba 10. - 15. päeval pärast tärkamist, jättes vahed 1 - 2 cm. Teist korda tuleks harvendada 2 - 3 nädalat pärast esimest harvendamist. Lõplikud vahekaugused jäetakse olenevalt külviskeemist ja sordist 3 - 5 cm. Pärast teist harvendamist on soovitav anda ka pealtväetist (näiteks 10 g karbamiidi või 15 g ammooniumsalpeetrit 1 m² kohta).

Ehkki porgand on juurviljadest üks põuale vastupidavamaid, reageerib ta kuival ajal hästi ka kastmisele. Enne juulikuud ei ole meie oludes siiski tavaliselt porgandit vaja kasta.

Kahjuritest on tülikamad porgandi - lehekirp ja porgandikärbes. Mõlema kahjustuse vältimiseks on olulise tähtsusega kultuuride (vilja-) vaheldus. Porgandikärbest esineb vähem tuultele avatud kasvukohtades. Ka porgandi - lehekirbu kahjustus on suure puudega varjatud kasvukohtades, eriti okaspuude ligiduses. Tõhusat kaitset mõlema kahjuri vastu pakub porgandikülvide katmine kattelooriga. Vajaduse korral tuleb viimase abinõuna rakendada keemilist tõrjet.

Porgandi kasvuperioodi pikkus tärkamisest kuni tehnilise küpsuseni on varajastel sortidel 80 - 100, hilistel 120 - 150 päeva. Seega hakkavad varakult külvatud varajased sordid tarbimiskõlblikku saaki andma juba juuli lõpus või augusti alguses. Talviseks säilitamiseks mõeldud porgandi koristamisega ei maksa eriti rutata, sest kauem mullas hoitud porgand säilib paremini. Tuleb vaid meeles pidada, et porgandi juurvilja mullast väljaulatuvat osa kahjustavad juba -2° C külmad, mille tagajärjel võivad juurviljad säilitamisel kergesti mädanema minna. Niisiis tuleb porgand lõplikult koristada enne suurte öökülmade saabumist. Et porgandi koor on õrn, siis ei tohi juurvilju mullast puhastamise eesmärgil vastamisi kloppida ega muul moel vigastada. Lehed lõigatakse tavaliselt ära noaga võimalikult juurvilja lähedalt, kuid nii, et juurvilja ei vigastata. Lehevarre tüügaste pikkus ei tohi ületada 2 cm.

Saaki võib saada 3 - 8 kg/m² .

Juurviljadest on porgand üks halvemini säilivaid. Hoidlais on otstarbekas porgandeid säilitada tihedates kastides või salvedes liivaga kihitatult ja tiheda kaanega suletult. Nii on porgand niiskes ja süsihappegaasiga rikastatud keskkonnas ning säilib hästi. Temperatuur tuleks hoida 0° C lähedal (-1 kuni +1° C). hoidlas võib porgandit säilitada ka kilekottides. Sobivad kuni 50 kg mahutavad kotid. Kotisuud kinni ei seota.

Hoidla puudumisel saab porgandit säilitada ka kuhjades või kraavides liivaga kihitatult. Kraavis säilitamiseks peab valima kuivema koha, kus vesi liiga ei tee. Hiirte tõrjeks on soovitav kuhi või kraav katta kuuseokste või traatvõrguga.

Enne säilimapanekut tuleb kõik vigastatud ja haigustunnustega juurviljad tervete hulgast hoolikalt välja sorteerida.

Kalender 1995. - Tallinn: Olion, 1994. - Lk. 193 - 196.