VIHMAUSS
Õie Haavik

Vihmaussi võib leida niidul, põllul, metsas, aias, aasal - kõikjal, kus mullas vähegi niiskust ja toitu leidub. Eriti palju on neid huumusrikkas mullas ja sõnnikuhunnikute ligidal. Ka kivide ja kauemat aega ühel kohal olnud palgi alt võib vihmaussi leida.

Suurema osa oma elust veedab vihmauss mullas. Maapinnale tuleb ta tavaliselt öösel, kui kaste maha langeb ja muld niiskub. Ka vihma ajal, kui muld vett täis imbub, ronib vihmauss hingamiseks maapinnale. Sellest ka nimi - vihmauss.

Vihmauss on ümarja, paljudest rõngakujulistest lülidest koosneva roosakaspruuni kehaga 10 - 15 cm pikkune limukas. Keha on kaetud limaga. Limane nahk on hingamisorganiks - hingab ju vihmauss kogu kehaga - naha kaudu. Lima hõlbustab ka mullas roomamist.

Silmi vihmaussil pole, ka ei kuule ta. Kuid tema nahk on valgustundlik, ka tunneb ta puudutusi, toidu maitset. Maa sees tunneb ta juba kaugelt muti liginemist. Kõiki tema ärritusi võtab ta vastu nahas asuvate tunderakkudega.

Kuna vihmauss on jalgadeta, liigub ta edasi roomates. Roomates tema keha jämeneb ja peeneneb laineliselt. Edasiliikumisel on abiks ka harjased, mis asetsevad paariviisi vihmaussi kõhupoolel.

Maapinda tungib ta terava koonusetaolise pea abil. Keha kokkutõmbudes pea jämeneb, avaus mullas laieneb ja järk - järgult tungib uss mulda. Kui maapind on kõvem, niisutab ta seda süljega ja neelab mulla alla. Nii “sööb” vihmauss end maasse.

Oma käiku tirib ta maapinnalt langenud lehti, rohukõrrekesi. Osa maasse viidud lehtedest sööb ära, osa jääb käikudesse. Vihmauss toitubki kõdunevatest taimejäänustest, mida ta neelab mullaga koos. Suu on toidu haaramiseks, see toitu ei peenenda. Toit peenendatakse maos, soolestikus aga seedib ja imendub. Seedimata osad ja muld heidetakse päraku kaudu välja. Neid vihmaussi väljaheiteid võib näha hommikuti näiteks aiateedel. See on väärtuslik, huumust sisaldav aiamaa väetis. Mullas liikudes kobestab ja väetab ta seda. Tuhnides mullas, segab ta selle kihte, sõeludes ja peenendades neid. See kergendab taime juurtel mullasse tungimist, ka õhk ja vesi pääsevad hõlpsamini mulda. Nii töötab vihmauss varakevadest hilissügiseni, olles aedniku ja põllumehe parim abiline. Talveks ja põuaajal tungivad vihmaussid sügavamale pinnasesse, kaevates urge 2 - 3 meetri sügavuseni.

Vihmauss paljuneb munemise teel. Koorunud noored vihmaussid alustavad kohe iseseisvat elu. Varjatud eluviisi tõttu on vihmaussil maa all vähe vaenlasi, seal söövad neid vaid mutid. Maapinnale sattudes on nad aga toiduks paljudele lindudele ja loomadele. Vihmausse söövad pardid, siilid, linnud, sisalikud ja konnad.

Zooloogide andmeil on maailmas ligi 200 liiki vihmausse. Soojades maades leidub väga pikki vihmausse. Eestis esineb peale hariliku vihmaussi ehk ööussi (kuni 30 cm pikk) veel punane vihmauss, harilik mullauss, sõnnikuuss jt.

Vihmauss on lihtsa kehaehitusega, kuid suurte ülesannetega looduse majapidamises, eriti meie igapäevase leiva kasvupinna harimises.

 

Õie Haavik. Loomariigist. - Tallinn, 1996. - Lk. 79 - 80.