TELESKOOP JA TEMA TÄHT
Eno Raud

Kord oli teleskoop, kes aina vaatas tähti laial taevalaotusel. Õhtuti, niipea kui taevas tumenema hakkas, pööras ta oma pilgu üles tähtede poole ning muudkui vaatas ja vaatas, sest see oli tema töö. Ta nägi, kuidas tähed kaugel maailmaruumis üksteise järel helendama hakkasid ja talle sõbralikult vastu vilkusid. Kannatlikult silmitses ta neid kuni hommikuni, mil päike tõusis ja varjas oma heleda valgusega tähtede sära.
Astronoom, kes läbi teleskoobi tähti uuris, kiitis teleskoopi ühtelugu: “Sul on terased silmad, ilma sinuta jääks mul kaugetest tähtedest palju teadmata.” Teleskoobile meeldis, kui teda kiideti, ning ta vaatas hoolega edasi kordamööda kõiki tähti, keda astronoom käskis. Ühel pikal ja pilvitul ööl aga märkas teleskoop ootamatult tähekest, kes talle naeratas. See oli väiksem ja kahvatum kui paljud teised ning ta vilkumistki oli vaevalt näha. Kuid ometi ei pööranud teleskoop temalt pilku enam kõrvale, sest naeratus oli talle südamesse läinud.
“Ma leidsin oma tähe,” ütles teleskoop ja vaatas oma tähte kuni hommikuni, mil päike tõusis ja täht koos naeratusega kadus. Siitpeale ei vaadanud teleskoop enam ühtki teist tähte. Igal õhtul otsis ta üles oma tillukese naeratava tähe ja vaatas ainult teda. Ning päevalgi, kui taevas võidutses päike, mõtles ta ainult oma tähele.
“Niiviisi see asi ei lähe,” manitses teleskoopi astronoom. “Me peame ka teisi tähti vaatama.” Kuid teleskoop ei kuulanud astronoomi ega hoolinud tema laitusest. Ta vaatas ainult oma tähte, sest tuhandete teiste hulgast naeratas talle ainult see. Siis sai astronoomi kannatus otsa ning ta ütles: “Kas sa ka tead, teleskoop, et see sinu täht on ammu - ammu kustunud?”

“See pole võimalik,” ütles teleskoop. “Ma näen ju teda.”
“Sa näed ainult tema valgust,” ütles astronoom. “Täht ise aga kustus juba miljon aastat tagasi.”
“Kuid ta naeratab ju mulle,” ütles teleskoop.
“Ta naeratas miljoni aasta eest,” ütles astronoom. “Aga maailm on suur, lõputult suur, ja sellepärast jõuab naeratus alles praegu meie juurde.”
“Kas ta siis ei naeratanudki minule?” küsis teleskoop kohkunult.
“Muidugi mitte,” ütles astronoom. “Kui ta naeratas, ei olnud maailmas veel ühtki teleskoopi olemas.” Nüüd ei lausunud teleskoop enam sõnagi. Ta objektiiv aga muutus uduseks ja varsti ei näinud ta enam midagi läbi uduse klaasi, nii et astronoom pidi võtma lapi ja objektiivi üle pühkima. Siitpeale ei vaadanud teleskoop enam kunagi tähte, keda oli pidanud omaks. Kuid ta mõtles temast ometi. Ning ta mõtles, kui kummaline see siiski on, et valgus ja naeratus jõudsid temani sellelt kaugelt tähelt, kes kustus juba miljon aastat tagasi.

Pioneer nr. 8 / 1968.