JÄGALA JUGA

        Jägala silla juures ei reeda miski siit ainult ühe kilomeetri kaugusele jääva joa olemasolu. Kui jätta tähele panemata langeva vee kohin ja joa kohal kerkiv uduvihma pilv, siis isegi mõnesaja meetri kaugusel joast on veel raske uskuda, et tasane ja sile paene jõepõhi järsku katkeb ning lõpeb kõrge järsakuga. Ligi 8 m kõrguselt allalangev vesi moodustab laia kollaka veekanga, mis all muutub märatsevaks veemassiks.
      Mõlema kalda all tekivad suured keerised, mis suunduvad uuesti joa alla kokku, ja alles siis tormab vahutav vesi üle kivide ning suurte paepankade edasi. Eriti tugev keeris on parema kalda all, kuhu olevat tekkinud kuni 6 m sügavune süvend. Pöörleva jõe jõust annavad tunnistust augu põhjast lahtirebitud ja väljapaisatud kiltkivi tükid.
Joa peal on vesi madal, kuid vool siiski tugev. Vanasti käis siit üle jõe hobutee.             Vanemad inimesed teavad rääkida, et joal olnud mitu õnnetustjuhtumit. Nii olevat 1916. aasta kevadel vesi viinud ühe voorimehe hobuse ühes vankriga joast alla.
Omapärast vaatepilti pakub Jägala juga talvel, mil tardunud veemassidest moodustub päikese käes sillerdav suurte jääpurikatega jääsein. Joa servast allarippuva jää ja joaseina vahele jääb mõlemalt poolt jääga piiratud tunnel.
      Kuna joa ümbrus on lage, siis on hästi näha joa taganemisel tekkinud peaaegu 300 m pikkune ja 12-14 m sügavune järskude kallastega kuruorg. Samas võime ka näha, et Jägala jõgi on aegade jooksul nihkunud parema kalda suunas. Kuruoru vasak kallas ei ole selle tõttu enam järsk, vaid astmeliselt jõe suunas madalduv.
      Kui juga on kuiv, saab heita pilku ka ülalpool juga jõe põhjas avanevatele lubjakividele. Kihipindadel näeme palju pikki lülilisi keppe meenutavaid kivistisi. Need on peajalgsete, tänapäeva seepiate ja kalmaaride iidsete esivanemate kivistunud jäänused.
     Kuna kõige suurematele Põhja-Eesti paekaldalt laskuvate jõgede energia on rakendatud inimeste teenistusse, siis on ka Jägala joa veed taltsutatud joast umbes pool kilomeetrit ülesvoolu jääva tammiga. Inimese huvi äratas Jägala joa vee-energia mitu sajandit tagasi. Nii on teada, et juba 1240. aasta paiku asus joa juures veski. Ka 1688. aastast pärit rootsiaegsetele kaartidele on märgitud veski joa juures.
     Joa veejõu tööstusliku kasutamise tõttu võime juga näha täies ilus ja võimsuses ainult kevadise ning sügisese suurvee perioodil.

Aaloe, A., Miidel, A. Eesti pangad ja joad. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1967. - Lk. 31-33.

Test

1. Kui kaugele jääb Jägala juga sillast?
a. mõnisada meetrit
b. paar kilomeetrit
c. üks kilomeeter

 

2. Jägala juga langeb alla
a. 6 meetri kõrguselt
b. 8 meetri kõrguselt
c. 7 meetri kõrguselt

 

3. Kas keeris on teise sõnaga
a. pööris
b. allikakoht
c. auk
d. keedetud vesi

 

4. Loetud pala on kirjutatud 1967. aastal. Mitu aastat enne pala kirjutamist juhtus õnnetus ühe voorimehega?

.........................................

 

5. Kus suunas on Jägala jõgi liikunud aegade jooksul?
a. vasaku kalda suunas
b. parema kalda suunas
c. silla suunas

 

6. Kus asub tamm, mis taltsutab joa veed?
a. umbes pool kilomeetrit allavoolu
b. otse joa kohal
c. umbes pool kilomeetrit ülesvoolu

 

7. Missugused tähendused on sõnal tamm?

.........................................................................................................................

..........................................................................................................................

..........................................................................................................................


8. Missugune ehitis asus vanasti joa juures?
a. tallid
b. hüdroelektrijaam
c. veski