10.Põllundus ja karjandus rauaajal

     Eestlased harisid suure usinuse ja hoolega põldu. Põlluharimine arenes esialgu aeglaselt. Igal pool võis näha suuri ja tihedaid põliseid metsi. Ka sood ja rabad võtsid eneste alla suuri maa-alasid. Metsade rohkus ei lasknud päikesekiiri maapinda küllaldaselt soojendada.Seepärast oli maapind niiskem ja külmem kui praegu ning kandis vähe vilja.
     Põlluharimiseks kõlblikku maad oli aga tarvis juurde muretseda. Ei jäänud muud üle, kui hakati metsi laastama. Tehti alet.
     Kohtadel, kus suuremat metsa ei kasvanud või kus asus sööt või põõsastik, tehti kütist. Maakamar lõigati lahti ja laotati haokubude peale. Oli see tehtud, pisteti haod põlema ja sel teel saadud tuhk loobiti laiali. Järele jäid ainult kännud, mis siin ja seal põlenud maapinnast välja vahtisid. Kütise ja ale tegemisest võtsid osa nii mehed, naised, kui ka lapsed.

     Ale ja kütis nõudis küll rohkesti aega, kuid tegi põllu palju viljakandvamaks. Kändude vahel vabaks saanud maa kisti seaninaga üles, külvati seeme peale ja äestati karuäkkega üle.


Seanina

      Karuäkkega oli hea äestada, sest ta ei jäänud kändude taha kinni. Pikad ja painduvad pulgad libisesid hõlpsasti kändudest ja kividest üle.    

     Tol ajal külvati naerist, otra, rukist ja nisu.
     Kui suvi hakkas lõppema, algas vilja koristamine, mil tarvitati vikatit ja sirpi. Oli vili lõigatud, kuivatati see rehes. Terad peksti vartadega peadest välja ja jahvatati käsikivil. See oli igavaim töö, sest jahvatamine läks väga aeglaselt.


Sirp

     Osa vilja pandi hästivarjatud koobastesse, mis olid kaetud seestpoolt õlgede ja kasetohuga. Seda tehti seks, et vili vaenlase kätte ei langeks.
     Usina töö tõttu kasvasid põllumaad ja viljasaak ning rahvas elas jõukalt. Põllumaa mõõduks oli adramaa. See oli maa-ala, mida ühe adraga võidi üles harida. Harilik talu oli üks adramaa suur. Kehvemate põld ei ulatunud selleni, kuid jõukamatel jälle võis olla mitu adramaad. Rikkaid inimesi oli eestlaste seas rohkesti. Üldse oli põlluharimine eestlastel enam arenenud, kui naaberrahvail, näiteks lätlastel ja venelastel.

 

     Meie esivanematel oli tähtsaks elu-ülalpidajaks veel karjandus. Laialdased metsad ja karjamaad andsid loomadele rikkalikku toitu. Karja- ja heinamaad olid külakondadel ühised. Ühistel karjamaadel söödeti kogu küla karja ja heinateole saatis iga talu vastavalt suurusele tööjõudu. Selle järgi sai ka iga talu osa saagist. Kasvatati sigu, lambaid, kitsi ja lehmi. Saadud piimast valmistati võid ja juustu. Kasvatati ka hobuseid. Need olid tarvilikud põlluharimiseks ja ka sõjakäikudel. Inimese esimese ja põlise seltsilisena võib loomadest nimetada koera.


Pronkskauss raua-ajast


Savipotte rauaajast

     Eestlastel oli karjandus hästi arenenud. Nende karjad olid väga suured. Üks tolle aja ajaloolane ütleb, et sakslased viinud sõjasaagina ikka kaasa palju kariloomi ja määratu palju hobuseid.

1. Kuidas hangiti uut põllumaad?
2. Kuidas hariti põldu?
3. Loenda vilju, mida muinaseestlased kasvatasid.
4. Missuguseid koduloomi eestlased omasid?
5. Missuguseid maid kasutati ühiselt, missuguseid eraldi?