TARTU KASSITOOME AJALOOST
Niina Raid
I

Tartu Kassitoomeks nimetatav maa- ala asub otse Toomemäe naabruses. N. Burdenko (varem Veski) tänava krundid piiravad Kassitoomet poolringikujuliselt, moodustades läänekülje kõrgel järsakul uue linnaehitusliku tsooni alguse, mis XIX sajandi teisest poolest on laienenud Tähtvere mõisa, raudtee ja Veeriku alevi suunas.
Kassitoome orgu, vanalinna kaitsemüüri eelkindlustuste ala, on kujutatud juba 1637.a. rootsiaegsel linnaplaanil. Mõnedel XVIII sajandist pärinevatel plaanidel on Toomkiriku läänekülje vastas bastionide vahel raveliin (tehislik mullakuhjatis) ja bastioni kaitsev muldvall (kontrgard), mida võib ka praegu eristada. Kassitoome 1763. a. plaanil on näha pinnavormide mitmekesisust ja ulatuslikku karjääri, kust linnakodanikud võtsid ehitusteks savi ning liiva. Plaanile on joonistatud ka Tähtvere mõisa kaheksatahulise kivivundamendiga tuuleveski, millest tulenes hilisem tänavanimi Veski (varem Piiri tn.). 1776.a. plaanil on nähtav Kassitoome kujundus eelkindlustuste osana ja liivakarjääri kaarjas bastioni jälgiv kuju.
Ülikoolile kingitud Toomemägi otsustati 1803.a. muuta pargiks. Osa maad anti pärusrendi alusel välja vastu linna piiri asuvate kruntidena, mille tarad moodustasid ühtlasi kaitse vastloodud pargile. Toomel keelati loomade karjatamine, murumätaste ja kruusa võtmine ning vallide ja kraavide lõhkumine. Park sai lisamaad 1848.a. mil prof. Morgenstern kinkis oma Laia tänava alguses mäenõlval asuva aia ülikoolile. Koht tähistati kolm aastat hiljem Saaremaa dolomiidist obeliskiga, mis kannab pealkirja "Area Morgensterniana". Praegu kuulub see üldpargi alasse nagu Kassitoomegi. XIX sajandil võeti Kassitoomelt liiva edasi: tasulisi lubasid selleks andis ülikool.
1873.a. alustati Toomkiriku varemete vastas asuva suure liivaaugu promenaadiks muutmist. Prof. A. v. Oettingeni aruande kohaselt tehti juba sama aasta oktoobris mullatöid ja järgmisel kevadel alustati istutamist. K. Morgensterni aeda piirav maa- ja telliskivist müür Jakobi tänava ääres lammutati ning saadud materjali kasutati liivaaugu sillakeste ja teede ehitamisel. Paigaldati pinke ja käsipuid, istutati puid- põõsaid ja külvati muru. Juba 1870.a. oli prof. E. Russowi eestvõttel Toomele üles seatud 200 lindude pesakasti. 1874.a. kaeti Kassitoome peatee killustikuga ja lisati pinke. Põhilistele korraldustöödele kulus ainult kaks aastat. Hiljem hooldati kõike korrapäraselt.
29. mail 1874 tegi ülikooli geoloogiaprofessor C. Grewingk ettepaneku kujundada Toome uues puistus ehitatud müürile tehislik geoloogiline profiil. Töö eelarve tegi arhitekt F. Hübbe ning ülikooli nõukogu kinnitas selle 200 rbl suuruses. 1874. a. esines C. Grewingk ettekandega profiilist Loodusuurijate Seltsis. Geoloogiline läbilõige pidi olema näitlik õppevahend laiematele hulkadele ja iluks paikkonnale. Alumist 18 ja ½ jalga kõrget seinaosa kasutati profiili kujundamiseks. Toestavale põhimüürile ehitati seitsme nädalaga profiil. Tööd juhendas C. Grewingk, teostasid üliõpilased A. Lagorio, N. Demin ja E. Frey. Aluspõhja moodustas umbes kaks jalga võimsaid rändrahne, millest kahele raiuti aastaarv 1874, tähtis ja magnetilise meridiaani suund. Järgnes jalakõrgune argilliidikiht. Ülejäänud sein koosnes kolmest võlvjast põhja suunas kaldu kihist: 4 jalga siluri lubjakivi ja dolomiiti, 5 ja ½ jalga devoni punast liivakivi mergli, kirju savi ja roheka või kollaka liivakivi vahekihtidega, 2 jalga dolomiiti ning 4 jalga karboni ladestu mitme murranguga kivisöekihti. Sein lõppes platvormiga, mille 9 ja ½ jala kõrgune tagasein koosnes kvaternaari setetest, mis paljandusid ka lähedal asuvas uues kruusaaugus.
Nii anti üldpilt Ida- Baltikumi vanimatest kihtkondadest. Seina käisid vaatamas 1897.a. Peterburis peetud VII rahvusvahelisest geoloogiakongressist osavõtjad oma ekskursioonil Baltikumi. Soome geoloogiakomisjoni president A. Laitakari tehtud ülesvõte profiilist avaldati 1939.a. ajakirjas "Eesti Loodus" ja on vist ainuke seni avaldatud foto sellest.
Profiili olemasolu aega pole olnud võimalik määrata. Tõenäoliselt oli midagi alles ka veel Esimese maailmasõja ajal Käesoleva sajandi kolmekümnendaiks aastaiks oli sein juba kokku varisenud ja sokkel poole kõrguseni rusu all. A. Öpik oletas, et profiil paiknes endise kruusaaugu Vallikraavi (K.E.v. Baeri) tänava poolsel küljel. Tema sõnade järgi polnud ka pargis 1939. aastaks enam jälgegi.