SUMERITE MUISTNE MAA II
Martin Roogna
"...ET MIINI- INIMENE SEEKLI- INIMEST EI AHISTAKS."

Kuningas Ur- Nammu, Uri III dünastja rajaja astus troonile 2050. aasta paiku e. m. a. Seadustekogu sissejuhatavas osas kõnelebki muistend sellest.

Kui maailm loodud sai ning Sumerimaa ja Uri linna saatus paika pandi, nimetasid kaks sumerite peajumalat An ja Enlil Uri kuningaks kuujumala Nanna. Viimane valis oma maapealseks asemikuks Ur- Nammu ning tegi temast Uri ja Sumeri käskija. Uue valitseja esimeseks ettevõtmiseks oli riigi sõjalise ja poliitilise julgeoleku kindlustamine. Ur- Nammu alustas sõda naaberlinnriigi Lagašiga, kes oli Urile olnud pikemat aega pinnuks silmas. Heitlusest võitjana välja tulnud, laskis ta Lagaši käskija Namhani hukata ja taastas seejärel Uri muistsed piirid, toetudes "linna kuninga Nanna vägevusele"

Uuelt riigipealt oodati sotsiaalseid ja eetilisi reforme. Ur- Nammu kõrvaldaski valitsusest petised ja altkäemaksuvõtjad, viis maal sisse kindla kaalude ja mõõtude süsteemi ning hoolitses selle eest, "et orb ei satuks rikka meelevalda, lesk ei langeks jõhkardi ohvriks ega miini- inimene seekli- inimest ei ahistaks".

Seaduseparagrahve võib lugeda tahvli tagaküljelt. Ajahammas on enam- vähem puutumata jätnud vaid viis teksti. Esimene räägib "veeproovist", mida nõiduses süüdistatud pidid läbi tegema, teises kõneldakse ärakaranud orja tagasitoomisest. Mõlemad seadused iseloomustavad ilmekalt tollast Sumeri ühiskonda. Nõidumine oli nõnda laialt levinud, et valitseja pidi seda kuriteoks lugema. Karistada tuli neidki, kes omakasu ehk kättemaksu ajel jõukaid naabreid või siis vaenlasi asja eest, teist taga nõidadeks tembeldasid. Kuulus ju hukatu vara iidse kombe järgi pealekaebajale. Aga ajalugu näitab, et suurt kasu neist abinõudest polnud: tervelt kolm sajandit hiljem andis Hammurabi sama seaduse uuesti välja. Ka seisis Ur- Nammu kindlalt orjapidajate poolel, ta lubas rahalist tasu neile, kes põgenenud orja peremehele tagasi toovad.

Ülejäänud kolm muistset seadust on aga ühiskondlike suhete ja eetikanormide arengu seisukohalt eriti kõnekad. Nad tõestavad, et Sumeris polnud juba 21. sajandil e.m.a. julma tava "silm silma, hammas hamba vastu" enam au sees. Veretasu asemele olid astunid rahatrahvid. Nõnda tuli inimesel, kes teisel mõõgaga jala ära raius, kergendada oma kukrut kümne hõbeseekli võrra. Oli kannatanul mõni luu murdunud, pidi süüalune talle samuti valuraha maksma.

Ur- Nammu seadusi tunneme vaid selle tahvli järgi, mis pärit 17. sajandist e.m.a. Saviplaadike leiti Nippuri linna varemeist, mitte aga Ur- Nammu residentsist Urist. Vastuseta jääb küsimus, miks tehti veel Hammuragi aegadel jäljendeid kolmsada aasts varasemaist seadusest. Pole eriti usutav, et too vana õigus kehtis Babüloonias vaid sumeri keelt kõneleva rahva tarvis, üritas ju Hammurabi koodeks ühendada kogu riiki ühtse seadusetähe alla. Üsnagi tõenäoliselt oli see koopia õppevahendiks või koguni eeskujuks Hammurzbi seaduste koostamisel.

******
Ent mis sai Nin- dadast, kellele Nippuri linna raevunud kodanikud surmanuhtlust nõudsid? Kohtupidamiseks kokkukutsutud koosolek arvas lese kaitseks üles astunud nippurlaste argumendid küllaltki kaalukaks. Leiti. et Nin- dadal oli alustki abikaasa tapmisest vaikida: mees "polnud talle abielu kestel kõike vajalikku muretsenud". Kohtuotsus lõpeb sõnadega: "Aitab, kui nuhelda neid, kes tegelikult tapsid." Nõnda antigi kolm meest timuka kätte.

*****
1) Hammurabi - Babüloonia kuningas 1728 - 1686 e.m.a. Amoriidide dünastiast Babüloonia suurriigi rajaja. Tema seaduste kogu koosneb 282 artiklist; see sisaldab orjandusliku ühiskonna protsessi- , kriminaal- ja tsiviilõiguse sätteid.
2) miin - vanade Idamaade ja Kreeka massiühik ja arvestusmünt (60 seeklit).