SUMERITE MUISTNE MAA I
Martin Roogna

Ehkki kõik uurijad veel sumerite kui kuulsate meresõitjate mainet ei tunnista, oleme sellele iidsele rahvale paljuski tänu võlgu. Just nemad lõid vanima teadaoleva kirja, rajasid esimesed koolid ning hakkasid kasutama ratast ja vankritki. Sumerite argipäeva tunnistajad, mis hämarast minevikust meieni jõudnud, on küllaltki kõnekad - olgu need siis savikujukesed, vasest ja pronksist tarbeesemed või peenelt viimistletud kuldehted. Möödunud aegadest vestavad ka kiilkirjadega kaetud savitahvlid.

LESK, KES VAIKIS

Meie ajaarvamise eelse 19. aastasaja keskpaiku tapeti sumerite maal inimene. Kolm meest - habemeajaja, aednik ja veel keegi, kelle elukutset ei mainita, saatsid teise ilma templiametniku Lu- Inanna. Mingil põhjusel teatasid kurjategijad roimast ta naisele Nin- dadale. Nii kummaline kui see ka tundub, eelistas too vaikida ega andnud mõrtsukaid võimudele välja. Ent koguni kolmkümmend üheksa sajandit tagasi polnud õigusemõistmise karistava käe eest kerge pakku pugeda, vähemalt mitte nii kõrge tsivilisatsiooniga riigis nagu Sumer. Kuuldused kuriteost liikusid suust suhu ja jõudsid lõpuks Isini linna kuningas Ur- Ninurti kõrvu. Valitseja andis asja lahendada Nippuri linnarahva koosolekule, mis tollal täitis kõrgema kohtu kohuseid.

Koosolekul nõudsid üheksa inimest süüalustele kõrgeimat karistusmäära. Veelgi enam, surmanuhtlust vääris nende arust ka lesk. Et naine polnud teost teada saades tapjaid seaduse kätte andnud, peeti teda ilmselt kaasosaliseks. Kuid kaks inimest astusid naise kaitseks üles: Nin- dada tapmisest osa ei võtnud, järelikult polevat ka mingit alust teda karistada.

Tollest maailma ühest varasemast kohtuprotsessist, mille kohta andmed säilinud, jutustab meile sumerikeelsete kirjadega savitahvel. See leiti Lõuna- Mesopotaamiast Chicago ülikooli Idamaade instituudi ning Pennsylvania ülikooli muuseumi ühistel väljakaevamistel. Kiilkirjad panid ümber Th. Jacobsen ning Samuel Noah Kramer. Ehkki mõni sõna ja väljaend jäi sumeroloogidele arusaamatuks, on teksti sisu tervikuna täiesti selge. Saviplaadi üks nurk on purunenud, kuid teadlastel aitas puuduvaid ridu taastada koopia: osa kiilkirjadega kaetud savitahvlist, mis oli juba varem Nippuri lähedalt päevavalgele toodud. Kaks jäljendit ühest ning samast tekstist annavad tunnistust sellest, et sumeri seadusemehed tundsid lugu vaikivast lesest üpris hästi ja sellel oli ilmselt juriidiline pretsedendi jõud.

Kõnealune savitahvlike pole põrmugi ainus, mis lubab kümnete sajandite taha pilku heita. Veel üsna hiljuti peeti vanimaks koodeksiks Hammurabi seadusi, akadikeelset õigusnormide kogu 18. sajandist e.m.a. See on raiutud enam kui kahe meetri kõrgusse basaltsambasse, mille esikülge kaunistav reljeef kujutab kuningas Hammurbit seadusi vastu võtmas Babüloonia peajumalalt Mardukilt. Kiilkirjas õiguseparagrahvidega kaetud steeli leidis 1902. aastal prantsuse arheoloog M. Jéquir Elami riigi pealinna Susa varemeist. Algul aga asus sammas Babülonis, kust selle 12. sajandil e.m.a. sõjasaagiks kaasa haaras elamiitide valitseja Šutruknahunte I. Täna seisab basaltkoodeks Louver'is. Too steel on oma hästi säilinud raidkirjadega küll mineviku tähtsaim, kuid mitte kõige vanem õiguslik dokument.

1940. aastate lõpul dešifreeriti kuningas Lipit- Ištari sumerikeelne seadustekogu, mis Hammurabi omast ligi poolteist sajandit eakam. Lipit- Ištari seadused pole raiutud kivisse, vaid kirjutatud savitahvlile, mida lasti hiljem päikese käes kuivada. Kuigi arheoloogid leidsid tolle saviplaadikese juba möödunud sajandi lõpul, jäi see pikaks ajals muuseumiriiulile tolmuma. Lõpuks tõlkisid teksti Samuel N. Kramer ning Francis Steele. Eelmisest veel varasem on kuningas Bilalami akadikeelne koodeks.

Sumeri valitseja Ur- Nammu seadused aga, mis on Hammurabi koodeksist tervelt kolm aastasada vanemad, seisavad kirjas väikesel umbes 10 - 12 cm suurusel päikesest helepruuniks põlenud savitahvlikesel. Pooleksmurdunud plaadi tükid pani Stambuli Vanade Idamaade Muuseumis kokku tuntud sumeroloog F.R. Kraus, kes tollal töötas muuseumi varahoidjana. Paar aastat hiljem juhtis ta sellele tekstile ka Samuel N. Krameri tähelepanu. Nüüd ei lasknud tõlgegi end kaua oodata... Ehkki väikest tahvlit katab mõlemalt poolt tihe, raskesti loetav kiilkiri, millest suur osa aegade jooksul hävinud, on see vanim säilinud seadustekogu erakordselt huvitav.