Putukad ja bakterid

     Kõik puidutoidulised siklased ja puurlased, riidekoid, taimemahladest toituvad putukad ja verd imevad sääsed ei saaks oma ühekülgsel dieedil bakterite abita üldse eksisteerida.

     Bakterid elavad isegi mikroskoopilise mudaamööbi pisikeses kehas. Amööb sööb taimede poollagunenud osi "neelab" (kui talle pakkuda) vati- või paberitükikesi. Kohe ümbritsevad neid bakterid ja töötlevad "kogu seltskonnaga" vati ja paberi täiesti söödavateks produktideks. Igatahes omastavad ambööbid neid hiljem kergesti.

     Kilklastel, kärbestel, kihulatel ja paljudel mardikalistel (maipõrnikas, porbulasel ja põderpõrnikal) täidavad bakterid sooltoru umbjätkeid, omamoodi "käärimistõrsi" Toit käärib neis tõepoolest nagu õlu õlletehases. Bakterid lagundavad tselluloosi - põhilist ainet, millest koosneb iga taim. See, mis "käärimistõrde" pärast järele jääb, imendub putuka sooles.

     Nähtavasti on bakteritelgi tselluloosi lagundamisega küllaltki tegemist, sest see läheb üsna pikaldaselt. Toit läbib maipõrnika vastse sooltoru tavaliselt kolme-nelja päevaga, mille järel satub "käärimistõrde", kuhu jääb koguni kaheks kuuks. Alles selle aja jooksul jõuavad bakterid tselluloosi suhkruks muuta. Nähtavasti kasvab maipõrnika tõuk nii pikaldaselt just aeglase seedetalituse tõttu. Möödub aastaid, enne kui ta moone lõpule jõuab ja putukas soojal maiõhtul pronksikarvalise põrnikana maa alt välja tuleb.

     Rohelist lihakärbest, ülivastikut olendit jälgides tegid teadlased kindlaks, kuidas bakterid oma peremeeste soolde satuvad. Lihakärbsel avastati terve süsteem bakterite edasiandmisel ühelt põlvelt teisele.
     Rohelise lihakärbse vakladel elavad bakterid sooltoru kerajates harudes, kuid enne nukkumist kihutab vagel nad korterist välja. Osa baktereid satub nende jaoks spetsiaalselt ettevalmistatud uude ruumi (süljenäärme erilisse ossa) ning säilitab siin tulevase kärbse järeltulijate tarbeks. See on omamoodi seemnefond.
     Bakterite üljääk aga heidetakse kehast välja. süljenäärmetesse püsima jäänud bakterid paljunevad kiirest, kärbse näärmed valmistavad nende toitmiseks erilist "puljongit".
     Kui noor kärbes nukukestast väljub, asuvad bakterid veel kord ümber, seekord muneti alusel paiknevasse bakteridepoosse. Sellest depoost möödumisel nakatub iga muna bakteriga ja kärbsevastsed ei tarvitse nälgida, kuigi nad kasutavad toitu, mille suhtes nende endi seedemahlad on jõuetud.

"Ka krokodillil on sõpru"   I.Akimuškin