KREEKLASTE AJALOOST
III. Kreeklaste tähtsamad riigid- Sparta ja Ateena.

2. Ateena. Ravastik. Riiklik kord.

Kesk- Kreeka idapoolses osas, Attikas, elasid ateenlased, kelle kaitsejumalaks oli Pallas Athena. Sellest saigi rahvas ja ta pealinn oma nime - Ateena. Pealinn ühes Attika maakonnaga moodustas riigi.

Suur osa rahvastikust koosnes orjadest. Kord ulatus Ateena kodanike arv ühes naiste ja lastega 100 000-ni, kusjuures orjade arv oli pisut alla 400 000. Nii suur orjade arv oli võimalik seetõttu, et tol ajal müüdi ja osteti orje. Ka sõjavangid tehti orjadeks. Ka oli Ateenas niisugune komme, et talupojad, kes ei suutnud võlga maksta, said võlausaldaja orjadeks. Nii oli ateenlastel sama palju orje, nagu spartalastelgi, mispärast nad ei tarvitsenud ise rasket tööd teha. Selleks olid orjad.

Vanematel aegadel valitsesid ka Ateenas kuningad. Hiljem läks aga võim riigis tähtsamate ja jõukamate perekondade, st. aadliseisuse kätte. Nemad valitsesid riiki üksinda. Nii muutus Ateena riik kuningriigist vabariigiks. Kõik kõrgemad ametnikud valiti ainult tähtsamatest perekondadest, kes valitsesid riiki ainult oma huvides. Nad veeretasid raske maksukoorma talupoegade õlgadele. Talupoeg hakkas mõisnikult laenama ja langes nii võlgadesse. Viimaks ei jõudnud ta võlaprotsentigi maksta. Mõisnik võttis talupoja maad endale ja müüs talupoja ühes tema perekonnaga orjaks. Talupoeg võis küll kohtu poole pöörduda ja sellelt kaitset otsida, kuid sellest oli vähe tulu, sest kohtunikud mõistsid kohut ikka isandate kasuks. Seda võimaldas ka asjaolu, et Attika kodanikel polnud kirjutatud seadusi, millele nad oleksid võinud tugineda. Kohtunikud otsustasid asju sageli oma heaksarvamise järgi. Ka polnud rahval poliitilisi õigusi, mis oleksid lubanud neid riigi valitsemisest osa võtta. Nii tekkis aegamööda rahulolematus, mis kasvas ikka suuremaks. Oli karta tõsist kodusõda.

Solon ateenlaste elu korraldamas. A. 594 e. Kr. valiti Solon Ateena kõrgemaks ametnikuks, esimeseks arhondiks. Ta oli aadliseisusest, kuid kaupmees. Ta oli palju reisinud ja teiste maade seadusi ning kombeid tundma õppinud. Solon hakkas riigi ja rahva elu korraldama. Ta sai aru neist hädaohtudest, mis riiki ähvardasid. Ta nägi ette, et pikk ja laastav kodusõda võib tekkida, kui olukord ei muutu. Ta laskis orjastatud kodanikkude võlad kustudada ja kinkis neile vabaduse. Tulevikus ei tohtinud enam kedagi võlgade pärast orjaks teha. Nii püüdis ta talupojaseisust languse eest kaitsta. Edasi jaotas ta kodanikud maapidamise suuruse järgi nelja klassi. Esimesse klassi kuulusid kõige rikkamad, neljandasse kõige vaesemad. Jõukuse järgi olid ka maksud jaotatud. Esimesse klassi kuuluvail kodanikel olid küll kõige suuremad maksud, kuid selle eest olid neil ka kõige suuremad õigused, näit. nende hulgast valiti riigi juhid, kõrgemad ametnikud. Seejuures oli aga kõigil vabadel kodanikel, kes 20 aastat vanad olid, õigus rahvakoosolekust osa võtta. Seal otsustati kõige tähtsamaid riigiellu puutuvaid küsimusi. Solon püüdis oma seadustega ka ateenlaste eluviisi korraldada. Ta nõudis, et kõik kodanikud teeksid riigile ja rahvale kasulikku tööd ja elaksid kõlbelist elu. Alaline lõbutsemine ja priiskamine oli keelatud. Igaüks pidi oma isamaad ühel või teisel viisil teenima.