KREEKA ATLEETIKAALAD
KAUGUSHÜPE
I

Nii palju kui me teame, kuulus kreeka atleetikaalade hulka üksainus hüpe - kaugushüpe. Kreeka maastikus on nii palju mäelõhesid, et kaugushüppeoskus oli väärtuslik kiireks edasiliikumiseks sõjakäigul, kõrgushüppeoskust nõudvaid looduslikke takistusi aga on seal vähe. Kaugushüpe näib olevat üsna komplikatsioonideta spordiala, kuid kreeka atleetikas pole ühtki teist valdkonda, mis nii suurel määral kubiseb vastuseta küsimustest.
Maanduv
kaugushüppaja
kaugus.jpg (52696 bytes)

Kreeka kaugushüppe üks erinevus meie omast seisneb selles, et kreeklased kasutasid käes hoitavaid raskusi - halteere. Mitmeid halteere on leitud väljakaevamistel ja neid kujutavad ka paljud vaasimaalid; mõned neist sarnanevad triikraudadega, mõned telefonitorudega, ning üks hiljuti Isthmoselt leitud halteer on kivisilinder, milles on sõrmede jaoks õnarad. Halteerid kaaluvad tavaliselt neli kuni kaheksa naela. Nende otstarve ei ole veel praegugi päris selge. Käes hoitavad raskused abistavad nii kaugus- kui ka kõrgushüppajat sel juhul, kui ta paiskab nad hüppe ajal tahapoole, kuid pole mingeid tõendeid, et kreeka hüppajad seda tegid. Mõned vaasimaalid näitavad tegelikult hüppajaid, kes maandumise ajal hoiavad halteere ikka veel käes , ning Philostratos ütleb, et halteerid aitavad hüppajal kindlalt maanduda. Lukianos suhtub halteeridesse selgelt nagu hüppe rakendamise vahenditesse: "Me treenime neid hüppama vajaduse korral üle kraavi või mõne muu takistuse, isegi hoides käes seatinast raskusi, mis on nii suured, kui nad suudavad käes hoida." Aristoteles aga väidab, et atleedid hüppavad halteeridega kaugemale kui ilma nendeta, ja pole tõenäoline, et ta oleks esitanud nii kategoorilise väite, kui tal poleks olnud kogemustest omandatud täpseid teadmisi.
Sellega probleemid veel kaugeltki ei piirdu.