KREEKA ATLEETIKAALAD
KAUGUSHÜPE
IV

Lukianos kirjeldab oma "Anacharsises" atleete, kes hüppavad üles ja viibutavad õhus jalgu. Ahvatlev on selles näha tänapäeva kaugushüppele iseloomuliku õhus jalgadega hoo andmise treeningut. Tuleb aga rõhutada, et ükski teine tõend seda ei kinnita ja et rumal oleks dogmaatiliselt väita, nagu oleksid jalgadega hoo andmise leiutanud kreeklased; kindel pole ka see, kuidas niisugune hoo andmine oleks kokku sobinud halteeride kasutamisega, mis pidi tegema kreeka kaugushüppetehnika meie omast erinevaks.

Halteeride kasutamine seletab tõenäoliselt flöödimängija osa kreeka kaugushüppes. Kaugushüppe edukus oleneb põhiliselt hoojooksu kiirusest ja äratõukest, kusjuures oma osa mängivad ka õige tõusunurk ning jalgade ja kätega hoo andmine. Kui kasutati halteere, pidi kätel olema täita isegi tähtsam ülesanne kui meie kaugushüppe korral. Hea ja silmapaistev hüppe erinevus olenes käe- ja jalaliigutuste täpsest korrelatsioonist, kusjuures äratõukehetkel pidi nende liigutuste rütm ühte langema. On väga võimalik, et katkendlik flöödimuusika, eriti vaasimaalidel sageli nähtava kreeka kaksikflöödi (tahvel 7) muusika aitas seda rütmiprobleemi lahendada.

Käe- ja jalaliigutuste sünkronisatsiooni täiustamiseks tavatsesid kaugushüppajad harjutada käte viibutamist koos halteeridega. See leiti soodustavat üldist füüsilist arengut ja kreeka meedikud soovitasid niisuguseid harjutusi ka nendele, kes ei olnud kaugushüppe spetsialistid. Halteerid olid seega hantlite esivanemad. Briti Muuseumis leidub paar pliihalteere, millest kumbki kaalub ligikaudu kaks ja veerand naela ning mis on tõenäoliselt valmistatud just hantlitena kasutamiseks, sest nende raskus on vaevalt piisav kaugushüppaja efektiivseks abistamiseks.

Kena pildi kaugushüpet harjutavatest kreeka atleetidest manab silma ette üks kuulus lõik Aristophanese komöödias "Pilved". Sokratese õpilane kirjeldab vanale maamehele Strepsiadesele oma õpetaja suurepäraseid teadusalaseid saavutusi:

"Õpilane. Hiljaaegu küsis Sokrates Chairephonilt, mitu oma jala pikkust suudab kirp hüpata, sest üks kirp oli just hammustanud Chairephoni kulmu ja siis hüpanud Sokratese pähe.

Strepsiades. Mis imeväga ta seda mõõtis?

Õpilane. Väga nupukalt. Ta sulatas tüki vaha, püüdis kirbu kinni ja kastis selle jalad vahasse. Kui vaha jahtus, olid kirbul jalas päris kingad. Ta võttis need ära ja mõõtis kauguse."

Iga teatris istuja pidi olema sageli näinud, kuidas üks või teine kaugushüpet harjutav atleet haaras sandaali, et sellega ligikaudselt hüppe pikkust mõõta. Kirbu hüppe pikkuse mõõtmiseks oli Aristophanese pöörase loogika järgi niisiis vajalik kirbu king.