Canis Lupus

Hundid elavad karjadena, karja juhib alfapaar. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2-11 hunti.
Kari koosneb põhiliselt juhtpaari järglastest, vahel on karjas ka juhtpaari õed, vennad või võivad ka
olla võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3 aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad
“täiskasvanuks” ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Talve lõpul läheb kari seoses
algava innaajaga laiali. Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele
jahipidamist õpetada..
Vanemad pojad täidavad tihti ka lapsehoidja kohust – nad vaatavad nooremate järgi, kuni vanemad on
“tööl” või söövad. Poegi saab hundikarjas enamasti vaid juhtemane, too on tiine 4-5 kuud. Kutsikad
sünnivad mai lõpus või juuni alguses. “Sünnitusmajana” kasutavad hundid urgu, mille on nad ise
kaevanud või see on olnud kellegi endine elukoht. Selles urus veedavad hundikutsikad ka oma esimesed
elukuud. Vastsündinud hundikutsikatel on silmad kinni ja nad on kinniste kõrvaavadega. Nad toituvad
vaid emapiimast, pärast esimest elukuud lisandub nende igapäevasesse “menüüsse” ka vanemate
väljaoksendatud liha. Hundipaaril võib pesakonnas olla kõige rohkem kolmteist kutsikat, kuid neid on
tavaliselt 5 või 7.
Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid siis kui lumi on
väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka “teemeistriks” mõni nn. tavahunt. Kõik
teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel
takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele unikaalsele tehnikale, ei ole peaaegu kunagi
võimalik aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud.
Kuigi hunte on läbi aegade peetud loomadeks, kes elavad sügaval metsasügavustes, on päriselus nad
tegelikult padrikus elamise vastu. Meelsamini elavad nad metsaservades või hõredates soometsades.
Põhjuseks on see, et hundile meeldib joosta ja palju liikuda. Samuti on huntide meelissaagid – kitsed
ja jänesed “kiirtoit” ja neile meeldib rohkem avamaastikul kalpsata kui pimedates padriku
labürintides ekselda.
Hundid toituvad Eestis põhiliselt metskitsedest ja metssigadest. Vahel mekitakse ka põtru, kuid mitte
palju, sest põdrapulli esisõrg võib nii mõnelegi hundile viimseks vaatepildiks jääda. Nimelt
põdrapullid vahel kaitsevad end, kui soed proovivad neile kallale tungida. Kuna nende esisõrad on
tavaliselt väga teravad ja kuna nende esijalad on küllalt tugevad, et hunti tappa, siis hoiavad
hallivatimehed parem eemale.
Huntidel on suur osa ka rahva-folklooris. Kõigepealt tulevad muidugi meelde Punamütsike ja seitse
kitsetalle. Pikemal meenutamisel ka Rooma esiisad Romulus ja Remulus. Kui esimesed kaks lugu on meie
maailmas arvatavasti täiesti võimatud, siis vendade Romuluse ja Remuluse lugu on üpriski võimalik -
neid päästis ja imetas legendi järgi emahunt. Samuti oli ju ka džunglipoisi Mowgliga. Temagi leidsid
hundid ja kasvatasid ta üles. Need legend-lood võivad ka tegelikkuses toimuda. Nimelt leidis üks
anglikaani misjonär Loode-Indias 1920. aastal, hundiurust kaks tüdrukut. Üks neist oli arvatavasti 2
ja teine 8 aastane. Pärast inimeste sekka toomist viidi mõlemad kutsik-lapsed orbudekodusse, kus mõne
aja pärast noorem tüdrukutest suri. Vanem elas 17 aastaseks, kuid varsti pärast seda suri. Lapsed
olevat ulgunud, riideid lõhki rebinud, koerte seltskonda inimeste omale eelistanud ja ei olnud osanud
kahel jalal käia. Hiljem õppisid tüdrukud ka kahel jalal kõndima, kuigi kohmakamalt. Arvatavasti on
tegu selliste juhtudega, mil hundiema on toonud kutsikatele söögiks inimlapse, kuid emainstinkt on
olnud näljast tugevam. Sellised lood on levinud ka Eestis, neid on siinkandis isegi 70. Nendes
lugudes kordub tihti umbes taoline jutuke laste pärastisest seletusest: “Suur kuits võtnud tema suhu,
viind oma tuppa. Pistsed kutsud tahnd kiskuda. Tema keeland: Kuits ära puutu memme helmeid. Vana kuits
toond toorest ossi, ann pisse kutsudele ka. Ta ei olle tahnd.” Sellised lookesed on tihedalt seotud
huntide elukohtadega siin. Kas sellised jutud on seotud hundi lähedusega, selles mõttes, et nad on
mõnele jutukamale külainimesele inspiratsiooniks, või on need lood ka päriselus toimunud?
Hunti on alati peetud ohuks koduloomadele, mida ta muidugi ka on. Vanasti loodeti huntidest lahti
saada sõnumise abil. Selliste luuletustega loodeti hundi vaimu ja koos vaimuga ka keha oma talust
eemale ajada:
“Metsa hulli, metsa halli,
metsa ilusada isanda,
metsa karvane kasuka!
Kui sa kuuled minu jääle
ja mu kalli karja jääle,
pista pea põõsa`asse,
nina nirki mätta`asse,
ambad aja roika`asse,
otsi muida oina`aida,
katsu muida karjatseida,
murra muida mullikaida!”

Kuid mitte kõik talunikud polnud hundi vastu. Näiteks öelnud üks taluperemees hundile, kes korraga
kaks põrsast krahmas ja siis liduma pistis nii: “Kuradi loll, ajab kaks korraga, kas katkestab ennast
ää. Ons soole neid keelatud? Tule vii teine teise korra jälle!” Sellised talunikud arvatavasti ei pea
inimest looduse krooniks, vaid tunnistavad ka hundi õigust korralikule sealiha-söömaajale.
Inimkonna seas on läbi aegade levinud hundi-kartus. Seda on näha juba eelmainitud lugudes
Punamütsikesest ja seitsmest kitsetallest. On välja kujunenud arvamus, et hundid on sellised koledad
metsloomad, kes neile inimestele ja koduloomadele, kes metsa satuvad, kohe kallale tormavad ja siis,
kas näljast või lõbust lõhki kisuvad. Kuid see arvamus on enamasti vale, õige on vaid see, et hundid
on metsloomad ja nad kisuvad loomi tõesti lõhki nälja pärast, kuid kindlasti mitte lõbu või lusti
pärast. Selliste arvamuste tekke taga on tavaliselt muinasjutud ja eelarvamused. Muidugi ei ole hundid
mänguasjad, keda kartma ei peaks, aga nad pole kindlasti ka mingid tapamasinad või õgardid, kes igat
asja mis liigutab nahka pista tahavad.
Huntidega on seotud ka palju vanasõnu ja väljendeid. Näiteks: “hundil on ühe mehe ramm ja seitsme mehe
mõistus”, mis on enamasti tõsi, kuigi mõnes asjas on nad isegi meist targemad, näiteks keskmise
inimese haistmistundlikkus moodustab hundi omast vaid 1%. Isegi kuulevad nad meist paremini – näiteks
hundid kuulevad üksteise ulgumist 6 km. kauguselt, kusjuures inimesed vaid 1 kilomeetri vahemaa
tagant.
Või siis: “mul on hundiisu”, mis on veidi veider, sest hundid ei vaja tavaliselt ühes päevas rohkem
liha kui 3 kilo. Kuigi võib näha hunte ära söömas üle kümne kilo liha, ei seedi nad seda, vaid
oksendavad välja ning matavad maha “mustade päevade” tarvis, või viivad poegadele söögiks. On märgitud
isegi selline juhus, kus viiepealine hundikari tegi ligi 120 kilose hirvekorjuse lihast tühjaks vaid 3
tunniga. See juhus näitab, et hundid on väga kokkuhoidlikud ja hoolitsevad oma tuleviku eest.
Hundil on ka palju “varjunimesid” näiteks nagu Hallivatimees, Võsavillem, Kriimsilm, Torunina,
Sorusaba, Püha Jüri Kutsikas ja Vanatõll. Viimane nimi on sarnane Saaremaa “rahvuskangelase” Suure
Tõlluga. Võib arvata, et saarlased on kunagi uskunud end hundist pärinevat ja selle pärast ka oma
hiiule nimeks Suur Tõll pannud. Kuid Suur Tõll pole ainus, kes on hundi järgi nime saanud. Näiteks
ühel minu tuttaval on nimeks Susi. Kuid kui kellelgi tuleb mõttesse panna oma lapsele nimeks Torunina,
või kui kellegi perekonnanimi on Võsa ja ta kavatseb oma lapsele Villem nimeks panna, siis soovitaks
mina kõigepealt kohe mitu-mitu korda selle üle mõelda ja alles siis oma lapsele nimi panna.
Nagu eelnevalt mainitud sai, on hundil suur osa folklooris. Näiteks Peipsi-äärsetes külades usuti
vanasti, et talvel üle jää tulevad hundid on Venemaal ära nõiutud pulmarongid, kes nüüd Eestisse
tagasi tulevad, või on siia abi otsima tulnud. Mõnede uskumiste järgi on hunt kuradi loodud. Kurat
olnud ta nii valmistanud: Hundi selja olevat tammepakust meisterdanud, küljeluud lepavitstest
painutanud, südame raudkivi tükist tagunud, karva asemel sambla pannud, pea puupakust tahunud, silmad
hõõguvatest söetükkidest pähe lükanud ja küüned raudnaeladest löönud. Sõnade lausumisel olevat kurat
aga jumala õpetuste vastaselt rääkinud ja hunt olevad tema vastu pööranud. Sellest ajast peale
hävitavat hunt kodukäijaid, tonte ja kõike muud, mis kuradist.
Hundiga on seotud ka üpris palju taime nimesid. Nagu näiteks hundinui ja hunditubakas. Kuigi ma ei
usu, et hundid oskavad nuia käsitleda ja veel vähem usun ma seda, et hundid hunditubakat suitsetavad.
Isegi, kui nad oskaks nuia kasutada, poleks hundinuiast mingit kasu, sest too puruneb juba esimese
hoobiga. Ning kui nad suitsetaks hunditubakat, siis oleks midagi maailmas kohe vägagi viltu.
Hundil on ka osa inimeste ravimises. Mitte küll otseses mõttes, aga on teada, et juba vanad asteegid
kasutasid hundi kehaosi ravimiteks. Tavaliselt raviti maksa ja hammastega, kuid kasutati ka teisi
kehaosi. Euroopas olevat enamus muinasaja tohtreid, nende hulgas ka Plinius Vanem, soovitanud silmakae
ja koolikute vastu hunti. Ka vanas Eestis kasutati hundist ära kõik, seal juures ka süda. Südant mitte
küll ravimise, vaid oma vaimu vägevamaks tegemise eesmärgil. Nimelt uskusid vanad eestlased, et
südames on vaim ja selleks, et oma vaim vägevam oleks, prooviti osa hundi vaimu vägevusest siis
endasse kummutada.