Ärkamisaja kirjanikud  1.

Ärkamisaja jaotus:

I faas 1860ndad – koiduaeg
II faas 1870ndad – kõrgaeg
III faas 1880ndad – loojang

 

Friedrich Robert Faehlmann 1798-1850

Faehlmannist algab eesti rahvusliku mõtte ning kirjanduse arengujoon. Faehlmannist sai kaugelenägelik algataja, rahvusliku ärkamise vaimuelu mõjustaja.

Sünd. Koerus Ao mõisa valitseja teise pojana.

Õppis Rakvere kreiskoolis, Tartu gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis (1817-1827) arstiteadust; kuulas kirjanduse ja keeleteaduse loenguid.

1825 hakkas tegelema eesti keelega.

1838 – F initsiatiivil loodi TÜ juures ÕES, eesmärk – eesti keele, rahvaluule ja muinsuste uurimine, püüd kaasa aidata rahvavalgustusliku kirjasõna levikule (1843-50 - esimees).

Faehlmanni olulisemaid teeneid – rahvusromantilise minevikukäsituse ja rõhumisevastase hoiaku toomine kirjandusse.

1839 – esines ÕES-is ettekandega Kalevipoja kohta, äratades mõtte selleainelise rahvuseepose loomiseks (1835 – E. Lönroti "Kalevala"). Ettekandes ühendas F talle tuntud Kalevipoja-muistendid ühtseks sisuliseks tervikuks; hiljem visandas paar saksakeelset värsistusfragmenti, ilmselt kavatses pöörduda rahvusvahelise kirjandusavalikkuse poole.

1842 – valiti TÜ eesti keele lektoriks. Koostas eesti pöördkondade süsteemi; soovis kirjaviisi lähendada rahvakeelele, kuid ei olnud nõus E. Ahrensi soomepärase kirjaviisiga.

F meelest on eesti keel rikas ja võimeline arenema omaenda tagavaradest.

F vaadete lähtekohaks valgustus.

Mõjustatud antiik- ja saksa eelromantilisest kirjandusest.

Kirjanduslik looming

Muinaslood Kalevipojast 1839 – esitatud ÕES-i koosolekul; oluline osa hilisema eepose põhisündmustikust. Muistendid kirja pandud stiliseeritult, loodud rahvuslik kangelaslugu, mida võib pidada rahvuseepose kavandiks. Ilmusid esmakordselt trükis J. Jõgeveri tõlkes 1915. a.

F eeltöödel suur tähtsus Kalevipoja sünniloos. Pöördumist Vanemuise (muusa) poole on Kreutzwald kasutanud Kalevipoja algusstroofides ("Soovituseks"). F tugines oma müüdiloomes pms Kr. J. Petersoni tõlgitud "Soome mütoloogiale", antiikeeskujudele ja rahvapärimusele.

Müüdid ilmusid koos autoripoolsete selgitustega ÕES-i toimetustes (1840-1852). Rahvapärimusele tuginevad esmajoones Emajõe sünd ja Keelte keetmine, ilmusid koos Vanemuise lauluga ÕES-i toimetuste I köite esimeses vihus (1840).

Emajõe sünd (1840). Seletusmuistend. Enim rahvapärimuslik; rahvapärimustes puudub kuningamotiiv ja kuldkarikast vee valamine. Idüll maa peal, aga loomad omavahel tülis. Vanaisa laseb loomadel kuninga vastuvõtuks jõe kaevata, nimeks peab saama Emajõgi. Jänes ja rebane märkisid jõe suunda, mutt kündis vao, mäger töötas sügavas, hunt kaapis, karu kandis, linnud töötasid. Vanaisa tööd üle vaatama – mutile ja karule töökus tasuks porine kuub; hundile mustad koon ja jalad; vähile silmad selja taha; vihmakassile mustad püksid ja keeld jõest vett juua, laul lubatud vaid enne vihmasadu. Vanaisa valab kuldkausist vee sisse, elustab seda hingeõhuga, määrab jooksu suuna.

Peenutsejate väljanaermisel rahvaliku koomika võtted. Stiililt lihtsakoeline.

Keelte keetmine (1840). Seletusmuistend. Teravdatud pilge naaberrahvaste ja nende keelte kohta. Samuti põhineb rahvapärimustel. Eestlased saavad esimestena keeltekatla juurde – tasuks Vanaisa enda keel, rahvas teiste seas aukohale – eesmärgiks näidata eesti rahva ja keele väärtusi.

Alates 3. müüdist pseudomütoloogilised.

Vanemuise laul (1840). Tartu Toomemäega seotud muistend – Vanemuine õpetab kokkutulnud loomadele ja inimestele pidukeelt – laulu. Vanemuise laulu poetiseerimiseks on F tõuget saanud Ganander-Petersoni mütoloogiast ja "Kalevalast", aga ilmselt ka eesti rahvalauludest.

Keel, milles kõnelda, oli; nüüd oli vaja ära õppida pidukeel – laul, et rõõmutseda ja jumalaid kiita. Emajõgi peatas oma voolamise, tuul peatus; mets, loomad ja linnud kuulasid, samuti matshaldjas. Igaüks sai asjast aru omamoodi – hiiepuud pidasid jumala allatulemise kohina meeles, Emajõgi mühab nagu kahisesid Vanemuise riided, tuul pidas meeles kõige vingemad hääled, loomadele jäid meelde erinevad hääled kandle juures. Lõoke, ööbik jt laululinnud pidasid meeles eesmängu. Kalad unustasid kõrvad vette ja jäid tummaks. Vaid inimene sai kõigest aru. Vanemuine laulis õnnest ja õnnetusest, nuttis, lendas Vanaisa eluhoonetesse laulma ja mängima. Vaid pühendunu kuuleb teda sealt, aga ta tuleb tagasi, kui "...õnnesilm jälle neil nurmedel viibib."

Koit ja Hämarik (1844). Rahvusvaheliselt kuulsaim F-i muistend; koidu ja eha lühikesest kokkupuutumisest ja käeandmisest jaanipäeva paiku kõneleb ka rahvapärimus (loodusnähtuste isikustamine). Kirjutatud romantilis-klassitsistlikus kõrgstiilis.

Loomine (1848). Vanaisa kojas säras päike. Ta oli loonud kangelased, et nende nõu, oskust ja jõudu kasutada.

Vanim Vanemuine – vanaduse tarkus, aga noor süda – luulekunsti- ning lauluanne. Vanaisa kasutas tema tarka nõu ja lasi oma muresid hajutada.

Teine Ilmarine – parimas meheeas, elutark, mõtlik – kunstianne.

Kolmas Lämmeküne – reibas, heatujuline, ülemeelik noormees.

Neljas Vibuane – vägev vibukütt.

Omavahel nagu vennad, Vanaisale lapsed. Elukoht on Kaleva e Kaljuve e Kaljuvald. Vanaisa loob maailma, Ilmarine taevavõlvi tähtede ja kuuga ning valguseandjaga. Vanemuine läheb rõõmust kandlega maa peale, lilled tema jalajälgedest jne. Vanaisa loob inimese nõrgana ja käsib "poegadel" temaga sõbruneda ning seguneda, et kasvaks sugu, kes kurjale alla ei jää. Kurjus on headuse mõõtja ja kihutaja.

Vanemuise kosjaskäik (1852). Sissejuhatav kirjeldus idealiseerib Tartu minevikku. Müüdil pidepunkte Väinamöise kosjaskäikudega, aga üksikasjad F vaimutöö vili. Vanemuine läheb kosja, laulab kolmele õele oma kaunimad laulud – keegi ei taha teda, sest on liiga vana; siis läheb nukrutsedes, leiab Endla järve äärest sündinud lapsukese – Juta, kelle laseb Vanaisal enesele kinkida. Ilmarine kingib Jutale hõbetraadist imeliniku, läbi mille vaadates saavad Juta lood elavaks (Vanemuine õpetas talle kõnekunsti). Juta elab praegugi Endla järve ääres. Juta – sõnakunsti sümbol – "inimeseks saanud luule". Kontrastiprintsiip – vana-noor. Koomiline kõrvalmaik.

Endla järv ja Juta (1852). Soiste kallastega Endla järv, mille ümbert sakslane metsi hõrendanud. Juta leinab Ilmarise poega Endlit – surelikku, kuni Ilmarine talle imeliniku teeb; kui ta selle enda üle heidab, kangastub minevik; kui selle kellelegi laenab, astub minevik laulus ja jutus meie ette.

Vanemuise lahkumine (1852). Dramaatilise kompositsiooniga. Elav kujutamine koomiliste lisanditega. Stseeni on F ka värsistanud, ilmselt eepose jaoks.

Faehlmann püüdis oma muistenditega "rekonstrueerida" eesti mütoloogiat. Lähtekohaks Ganander-Petersoni kontseptsioon soome-eesti ühisest jumalatemaailmast ja oletus selle sarnasusest kreeka mütoloogiaga. Muistendid on varustatud sissejuhatuste, vahe- v lõpumärkustega. Poetiseeritud on laulu ja luule mõju; muistendid seotud Tartu ja selle ümbrusega ("Vanemuise" selts). F muistendid esindasid aastakümneid välismaises kirjanduses eesti rahvaluulet, neil oli pöördeline tähtsus saksa intelligentsi suhtumises eesti rahvaluulesse. Muistendid on avaldanud mõju eesti kirjandusele ja kujutavale kunstile, eriti rahvusliku liikumise ajal. Tõlgitud võõrkeeltesse (juba 1842 rootsi keeles). E. k. esimesed näited 1866 Pärnu Postimehes, 1882 E. Bornhöhe albumis "Lindanissa II"; eraldi raamatuna F ilukirjandusliku loomingu olulisem osa 1883.a.

Luuletused Värsid kirjutatud tõestamaks eesti keele painduvust ja kõlvulisust ka antiiksete värsivormide jaoks.

Järvamaa vanamehe õpetused (Järwa-ma wanna-mehhe õppetused) – selle nime all ilmus osa mõttesalmikuid 1840 "Tarto- ja Wõrro-ma rahwa Kalendri" lisas. Ilmne osavus eesti värsikeele kasutamisel.

Piibu jutt (Piibo jut), F esitas selle 1840 peetud ettekandes, uues kirjaviisis 1846 "Maarahva Kalendris" – dialoogikujuline luuletus (Jaan ja Mihkel). "Auravat piibukest" poetiseerib kui tõelist sõpra – piibusuitsus viirastuvad kadunud õnneajad, varalahkunud traagiline noorusarmastus, lootus tõusta looja ette. Suits kaob nagu õnngi. Maise sõpruse ja armastuse kaduvus.

Suur on, Jumal, su ramm, ood, trükis 1852. Ülemlaul jumala vägevusele ja heldusele, möödunud ajad, elukaduvus.

Mõttesalmikud olid oma aja ületamatud näited eesti keele paindlikkusest antiikvärsivormi viljelemisel (distihhon, Asklepiadese stroof).

Jutud

Tühi jutt, tühi lori, tühi asi, tühi kõik (1842). Minajutustaja – Vaheküla koolmeister; Vaskjala kõrtsmik ja kõrtsis viibiv võõras.

4 osa – I viljaikalduste põhjuste selgitamine;

II väljarändamise vastu;

III nõuanded talupoegadele juurvilja kasvatamiseks ja turustamiseks;

IV eitav suhtumine usuvahetusse.

Kaasaegse probleemistikuga kalendripala, tekitas pahameelt tsensuuris.

1843. a. kalendris Eeslist ja lõvist. I osas eesel lõvinahas, II-s – valla kohtunik Kaljo Villem vastandatud rikka mehe pojale (Punga Peep). Aukohal tarkus, rumalus naerdakse välja.

Kribus-krabus 1845 – mugandus saksa keelest.

1846. a. "Maarahva Kalendris" ilmus F populaarsemaid jutte Kalendritegija kimbus, humoristlik vestelugu tähtraamatu koostaja muredest, keda ründavad laitjad oma sageli risti vastu käivate nõudmiste ja etteheidetega.

Vilets 1850. Moraliseerivas laadis sõnastatud töö; algus suunatud joomise vastu ja põhiosa hoiatab noori kurjale teele sattumast.

Faehlmanni epigrammid – didaktilise hoiakuga.