AUGUST KITZBERGI "LIBAHUNT"

1. Loe läbi järgmised katkendid A. Kitzbergi "Libahundist".

MARGUS. Sina oled koguni teistsugune, rõõmus, vallatu, tuline. See on neile võõras, nemad nagu kardavad sind. Mari on aga nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.
TIINA (ärritatult). Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja - teopäevi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme vabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja hingekirja taheti panna; isaisa suri karu käppade vahel ja isaisaisa murdsid nugisejahil näljased hundid maha. Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. Aga see - ei ole muidugi... teie silmis midagi?
 
                                                              *  *  *

TIINA (nutt muutub leegitsevaks vihaks). Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? - Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja - hunt ei murra hunti, aga teie!... J arvate ennast paremaks minust? Siin - hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie - orjaverega võitud häbioksad vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on vaba; teeb, mis tahab, tuleb, kui ta tahab, läheb, kui ta tahab, armastab ja vihkab, keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid  - põlgab! (Astub uhkelt metsa poole; keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.)

                                                              *  *  *

MARGUS. No siis arvasid sa selle omast peast välja! Mina Tiinat ei jäta. Ja kui ta ka kümme korda libahunt on, ta on tuhat korda armsam ja parem kui sina! (Ära.)
MARI (temale järele). Margus! (Purskab valusalt nutma, käsi ringutades.) Oma hinge laotaksin ma sinu teeraja peale, et aga sinul pehmem oleks astuda! Surra võiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei või sind jätta! Ma ei või mitte!

                                                              *  *  *

VANAEMA. Ma mõtlesin, et sa ei kuule...  Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt - ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on - puhas!
MARGUS. Võõras veri? Kust siin see võõras? Ta on ju ometi teie endi silme all üles kasvanud ja inimeseks saanud!
VANAEMA (ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestustesse ära vajunud, jutustab edasi). Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa... Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) - see uputas enese jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina veel nägin ja mäletan, seisis ikka veel tema ristikene - karjalapsed ka hoidsid ristikest ja ei tallanud maha...