PUUD ANNAVAD KÄEST KÄTTE TUULT
Lehte Hainsalu

Puud annavad käest kätte tuult,
käest kätte, ladvast latva tuult.
Külm pihlamarju nopib puult
ja laste kilkeist kaigub hoov.
Käib salasosin puule puult
kui kutsekumin suule suult -
üks igatsus, üks salasoov.
Pärn kasvab vaikselt, endamisi
ja järjest valjeneb ta müha.
Ka laps ei sirgu lendamisi,
ta sirgub vaikselt, üha, üha.


Puud annavad käest kätte tuult
ja inimpõlved teatepulka.
Kes väike tarkust kogub truult,
see sobib varsti suurte hulka.
On ühed väljalennupakul
ja teised alles läve hakul.
Ei iial tühjaks jää see õu.
Ei iial vanaks jää see õu.
On järjest uutel koolialgus.
Ja läinuid saadab koolivalgus.

Puud annavad käest kätte tuult
käest kätte, ladvast latva tuult.
ja põlvest põlve kestab see -
koolirõõm ja koolitee.