ÜKS KOOLIEELIK
Lehte Hainsalu

Seisab tilluke inime väraval,
seisab tänaval hõigetest käraval,
seisab tänaval värvidest säraval,
seisab, silmades igatsus imelik,
silmas igatsus nukrusenimelik.

 

Mööda ruttavad võõrad ja tuttavad,
mööda lähevad suured ja vähemad,
mööda plikad ja totsid ja tütsid,
mööda poikad ja jütsid, kõikidel mütsid.
Kooli ootavad kaugel ja lähemal,
lapsed sinna kõik lipates lähevad,
panid sinised mütsid kõik pähe nad.

 

Seisab tilluke inime väraval,
seisab tänaval sagival-käraval,
süda endalgi minekurahutu,
kooliigatsus südames mahutu.

 

Nõndasamuti, väike ja särgiväel,
seisis karja-Eedi kord Vargamäel,
seisis väraval, kuulates helli,
südant rebivaid kumedaid kelli.
Nõnda Laikmaagi seista võis väraval,
oli mõte ja unistus ära tal,
Saksamaale läks jala kooli ta,
kolmest tuhandest verstast ei hoolind ta.
Lomonossovist õpime tänini veel -
läbis talvise Venemaa sõitis reel,
läbi Venemaa sõitis kooli ta
tiguaeglase kalavooriga.


Seisab tilluke inime väraval,
silmis on imelik sära tal.
Temast lõputult mööda lähevad
mütsijütsid kõik suured ja vähemad.
Kõik väga ei tahagi kooli nad,
kõik tarkusest väga ei hooli nad,
mõned raamatuist peavad vähe küll,
mõned raamatuist teavad vähe küll,
said sunniga mütsi pähe küll.

 

Sest kool, mis see tühi ka ära on,
miks selle ümber kah kära on,
liig harilik, igapäine on see
ja üdini tüütu on koolitee.

 

Septembrihommikul säraval
näen lahtisel õueväraval
üht ahnepilgulist last.
Saab Lomonossov või Laikmaa ehk tast,
või hella hingega Eedi?

Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule. - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 94-96.