UNETUND
Maimu Linnamägi

On varane hommik.
Ma magan
ja näen alles hilist und:
seisan koolitoa ukse taga -
on sees juba ammu alanud tund.


Ust tirin küll kahe käega,
kuid lahti tehtud ei saa.
Siis haarab mind võimsa väega
äkki puhkenud muusika.


Ei hästi aru saa palast,
on sheik see või koguni tvist,
mul rappuvad käed ja jalad,
teen hommikuvõimlemist.


Siis koolivendade koorist
lööb kaikuma klassiruum,
nad undavad unisoonis
ja mul hakkab järsku kuum:


“Ta puudub, ta puudub,
jah, puudub!”
Kõik kõõrutavad kooris.
“Ta magab, ta magab,
jah, magab!”
Ennäe, kuidas vennad on hoos!

Ma silmad pean lööma maha,
sest järg on soprani käes:
“Tule, kullake, akna taha,
sealt tundi sa vähemalt näed!”


Nina ruudul kui pinnalaotus,
käed klappideks valguse ees,
ma taipan - oi, mihuke kaotus,
et mind ei ole seal sees!


Noor koolmeister muigel moega
toob poistele präänikuid just.
Kõik kooris neid kokku loevad
ja õpivad rehkendust.


Siis liidavad moosi ja koogi
ja jagavad kõigile mett...
(Ka ulakaid keegi ei poogi -
need rüüpavad suhkruvett.)


Kui puisema peaga poisid
saavad pähkleid pureda,
mul kadedus kätsatab hinges,
et sure või murega.


Näe, klassi nüüd kippuma hakkan -
sisse lastagu sedamaid!
Õrn käsi ent õhuaknast
pakub peotäie rosinaid.

Pioneer nr. 10 / 1969.