JÜRIPÄEV
Kustas Põldmaa

 

LÄ’EB VÄLJA UUDISPÕLDUDE KÜNDJA,

MAA SÄRAB KEVADHOMMIKUSES AOS.

TA MEHEJÕUGA JÄLLE MULDA RÜNDAB,

KULDNOKAD JÄRGI PATERDAVAD VAOS.

JUHAN SÜTISTE

Jüripäevaga algas vanasti põllumehe tõekspidamise järgi õige kevade ja võis põllule tööle minna. See oli 23. aprillil.

Ristisõdade ajal tekkis legend, mille järgi sel päeval sangarlik Püha Jüri tappis lohemao, kes ähvardas süütut tütarlast surmata. Sest ajast saadik hakati 23. aprilli kutsuma jüripäevaks ja aprillikuud jürikuuks. Teise variandi järgi olevat maa sel päeval enese lahti teinud ja surmavat auru välja ajanud. Siis tulnud üks Jüri-nimeline mees, kes maa lõhe kinni toppinud ja niiviisi kogu ümbruse hukatusest päästnud. Seepärast pandud sellele päevale nimeks jüripäev.

Ühenduses jüripäeva ja jürikuuga oli vanarahval palju põllusaagi- ja ilmaennustusi. Jürikuu lumi on nagu väetis põldudele ja kuu lõpuni püsinud jää toob hea viljasaagi. Samuti kuulutab jürikuu suurvesi head rohukasvu heinamaal. On jürikuu soe, tuleb külm ja vilu mai. Kui pääsukesed juba jürikuul pesa teevad ja konnad koevad, tuleb kuiv kevad. Kui jüripäeval on kaste maas, siis valmib rukis enne jaagupipäeva, s.o. enne 25. juulit. Kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi.

Rahvakalendri järgi on karjalaskepäev küll 1. aprillil, ent paljudes paikades, samuti ka Läänemaal kujunes jüripäev tegelikult ka karjalaskepäevaks. Jüripäeval pidi karjamaal olema juba nii palju ilusat noort rohtu, et kari sai süüa ja rukkioras pidi olema nii kõrge, et vares sai ennast sellesse ära peita. Jüripäeval on pajukoor juba lahti ja poisikesed saavad sellest endale pajupilli teha.

Et vanasti oli meie metsades palju hunte, siis on jüripäeva kommete juures rohkesti juttu huntidest ja hunti ennast kutsutakse pühajürikutsikaks. Jüripäeva hommikul pandavat hundil võru suu peale, mispärast ta kuni mihklipäevani (29. septembrini) on vähe kardetav ega puutu veiseid ja teisi koduloomi. Karjapoiss ei tohtinud aga enne jüripäeva karja juures liha ja võid süüa, neid ei pandud talle karjakotti, muidu viib hunt suve jooksul palju loomi ära ja või ei lähe perenaise käes kokku. Ka ei tohtinud karjapoiss enne jüripäeva karjamaal tuld teha, et hunt endale tuliseid hambaid ei saaks. Ka ei võinud loomadel kellasid kaelas olla, sest kella kuuldes leiab hunt loomad üles ja murrab need maha. Alles pärast jüripäeva pandi loomadele kellad ja krapid kaela. Ka pidi perenaine jüripäeva hommikul midagi õmblema, et hundipojad nõelapistetest pimedaks jääksid.

Mõnes talus määriti loomi enne karjamaale laskmist tõrvaga, et loomad kogu suve terved oleksid. Ka anti loomadele hommikul püssirohu ja soolaga viilakas leiba, enne kui nad õueväravast välja karjatänavale lasti. Laudast väljalaskmisel ütles perenaine loomadele: “Sitt ja kusi karjamaale, piim ja või tooge koju!” Siis saatis perenaine karja koos karjasega karjamaale ja jäi ka ise mõneks tunniks sinna. Karjane pidi kogu päeva karja juures olema ja tähele panema, et keegi võõras inimene esimesel karjapäeval karja juurde ei tuleks. Kardeti ju “kurja silma”, mis loomadele suve jooksul pidi õnnetusi ja haigusi tooma. Ka ei tohtinud karjane esimesel karjapäeval puude oksi murda ega lõigata, sest muidu poleks võru panemisest hundi nina peale mingit kasu olnud. Karjasel võis ainult kepp kaasas olla.

Kui lehmad esimese karjapäeva õhtul koju tulid, tõttas perenaine neile vastu, et kõik nende piima ja võid endale saada. Aga karjasele visati vett kaela, et see suvel karja juures magama ei jääks. Vits, millega karjane hommikul loomad laudast välja ajas, tuli õhtul lauda räästasse pista, siis pidid loomad suvel vagusi kokku jääma ja õhtul rahulikult koju tulema.

 

Jüripäeval lähevad meie mõtted kaugesse minevikku. Meie kujutlusse kerkib 1343. aasta jüriöö, mil legendaarne Tasuja, keda tunneme Ed. Bornhöhe jutustuse järgi, kõrgel Harjumaa künkal leegitseva tõrvikuga märku andis ülestõusu alguseks, et meie maad ja rahvast vabastada ordurüütlite meelevalla käest.

Vanasti oli jüripäev talupoegadele rendimaksmise, elukohamuutumise ja teenijate palkamise päevaks. Talusulased ja -tüdrukud, samuti mõisamoonakad võisid sel päeval peremeest või mõisnikku vahetada. Mööda maad liikusid viletsad kolikoormad. Siis oli jüripäev vaeste inimeste mure- ja vaevlemispäev.

Tänapäeva jüripäev märgib aga põllumehe elus pakilisema, aga ühtlasi rõõmurikkama tööaja algust. Niipea kui muld on põllul tahenenud, võib traktor mürisedes sõita külvieelsetele harimistöödele. Innu ja elevusega läheb küla vastu kevadtöödele.

Põllul toimub talioraste pealtväetamine, samuti ristikuseemne külv taliorastesse. Niipea kui orasepõllud haljendama löövad, ruttab põllumees neid väetama lämmastikväetisega.

Soomaadel mürisevad juba traktorid. Seal toimub keltsa peal maa harimine ja segatise külv. Mineraalmaal külvatakse varasemaid kaerasorte. Ning varajane kartul pannakse valgesse ruumi idanema.

Karjal algab üleminekuperiood karjatamisperioodile. Loomad on juba tüdinud laudas olemisest, igatsevad välja värske õhu kätte, ootavad liikumist karjakoplis.

Mesinik revideerib mesilasperede olukorda. Ta puhastab taru põhjasid ja asetab tarude läheduse jooginõu mesilastele. Vajaduse korral täiendab ta söödavarusid, kui ilmad on veel külmad ja tuulised.

Jüripäev viib aedniku ja põllumehe kevadtöödesse.

 

Jüripäev oli vallakoolist lahtisaamise päev. Anti tunnistused kätte ja võisime minna koju. Kevad oli laskunud maailma oma suuruses ja võludes. Toomingad õitsesid ja käod kukkusid. Oli väga varakult saabunud kevad. Läksime kõik mõisa jõe äärde, koukisime urkaist kümmekond vähki ja toppisime taskutesse.

Kodupõllul künti ja seemendati. Tuli kohe minna vennale abiks. Õpetati noori künnihärgi. Tuli nende nina ees käia, et loomad õpiksid vaol liikuma. Ja siitpeale saigi karjapoisist tööpoiss. Jüripäev temagi elus.

 

Kustas Põldmaa. Nurmelt ja niidult. - Tallinn: Valgus, 1976. - Lk. 20 - 22.