2. VEEBRUAR - KÜÜNLAPÄEV
1.

Nelikümmend päeva pärast lapse sündi pidi sünnitaja võtma oma maimukese ja minema templisse. Preester pidas talituse ema ja lapse õnnistamiseks. Sealjuures toodi ohvriks kaks tuvi. Nii nägi Vana Seadus ette kõigile, kes Jehoovat tunnistavad. Loomulikult võtsid pidulikust sündmusest osa lapse isa ja sugulased

See perekondlik püha on erilise tähtsuse omandanud puusepp Joosepi ja tema naise Maarja esmasündinud, Jeesus Kristuse tõttu. Aastal 356 leppisid kristliku kiriku juhid kokku, et Kristuse sünnipäeva tuleb hakata tähistama 25. detsembril ning sellele vastavalt 2. veebruaril Kristus- lapse templisseviimise päeva. Arvatavasti oli põhjuseks soov, et Kristuse sündimise ja õnnistamise tähistamine tõrjuks olmest välja vanade paganlike loodusmaagiliste kommete püsimise talvisest pööripäevast kuni südatalveni.

Kiriklik pärimus väidab, et Jeesus- lapse templisseviimisel olevat seal küünlad iseenesest põlema süttinud. Ja raugast preester Siimeon tänanud jumalat, et ta omaenese silmadega Messiast näha saab, kellest "ilmutuse valgus paganateile ja ülistus sinu Iisraeli rahvale saab". Sestap nimetataksegi Jeesus- lapse templisse toomise päeva ka küünlapäevaks ehk küünlamaarjapäevaks. Saksa rahvakommetes on tänini püsinud tava panna 2. veebruari õhtul akendele põlema küünlad. Ka oli mitmel maal peetud heaks kombeks lasta sel päeval kirikus õnnistada küünlaid, mida eelseisvate tähtpäevade puhul kasutada. Muidugi oli küünlamaarjapäeval sobiv uusi küünlaid valmistada, sest need põlenud kirkama leegiga kui muul ajal valatud küünlad. Nii usuti ka Eestimaal. Ja et küünlapäev üks kõige tähtsamaid talvepühasid oli, seda kinnitab üle eestiliselt käibiv veebruari rahvalik nimetus - küünlakuu. Tõsi, veelgi vanemaks peetakse nime radokuu, mis tuisuaega tähistab.

Nigulistes on näha Viini koolkonna anonüümse meistri maal "Jeesus- lapse esitamine templis" XV sajandi teisest veerandist. See oli millalgi Liphardtide kunstikogus Raadi mõisas ja kuulus hiljem Eesti Rahva Muuseumile. Maalil on Maarja ulatamas lapsukest aupaklikult kummarduvale preester Siimeonile puusepp Joosep ja naine kahe ohvrituviga. Põlevaid küünlaid me ei näe. Tegevus toimub hubases kabelis ja maal on läbitud harras pidulikust meeleolust. See maalitahvel on kõige väärtuslikum küünlapäevaga seostuv Eestis. Teos kuulub niinimetatud pehme gootika stiilisuunda. On õnnestunud välja selgitada, et algselt paiknes maal altaris, millel oli 15 kujutist Neitsi Maarja ning Kristuse elust. Möödunud sajandil sattusid altaritahvlid antikvaaride kätte ning müüdi eri riikidesse. Praegu on üks maalitahvel Detroidis, Berliinis ja Wroceawis, kaks Moskvas Puškini- nimelises muuseumis, viis Viinis. Suure pildiperekonna Tallinna jõudnud liige reprodutseeriti kunstialbumis "Lääne- Euroopa maalikunsti šedöövrid Nõukogude Liidu muuseumides".