KÜÜNLAPÄEV

Küünlapäev, nimetatud ka küünlamaarjapäevaks, kohati pudrupäevaks, oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Muistses looduse- ja töödekalendris oli küünlapäeval oma kindel koht. Sellega lõppes kesktalve periood ja ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks. Saartel, Lääne - Eestis ja paiguti ka põhja aladel nimetati küünlapäeva viimaseks jõulupühaks. Saaremaal ja Läänemaal hoiti jõuluõllest üks ankur küünlapäevaks, ühtlasi söödi ka jõulutoite, kas jõulust järele jäänuid või jõulutoitude sarnaseid. Kohati toodi õledki tuppa.

Küünlapäeva on nimetatud ka esimeseks suvepühaks.

Rahvapärane ajaarvamine algas kõige sagedamini küünlapäevast. Üks ajaarvamise tsükkel, kus on kasutusel just vanad tähtpäevade nimed, käib järgmiselt: “Küünlapäävast on nädalaid: kolm kukke (madisepäev), seitse siguje (maarjapäev), kaheksa karjalasku, kümme kündi, üksteist jürgi.” Märgiti ära ajavahemik küünlapäevast jüripäevani.

Küünlapäeval antakse külmale lõplik ja viimane hoop - külma süda lüüakse lõhki. Kevade märgid hakkavad end vähehaaval ilmutama: küünlapäevast hakkab talvel teine silm vett jooksma, kõrred “lund vihkama”, siga “kõrva paistma” jne.

Küünlapäevast algas teenistuslepingute sõlmimine. Palgati aastasulaseid ja teenijatüdrukuid, suvilisi ja karjaseid. Ka mõisamoonameeste ja rentnike kohakaubad tehti küünlapäeval või siit alates. Lepingud sõlmiti sageli kõrtsis, kuhu selleks kokku mindi. Lõuna- ja osalt ka Lääne - Eestis nimetati teenijate kauplemist mokalaadaks.

Küünlapäeva on peetud ka naiste pühaks. Naistele anti rohkem vaba aega, nad käisid külas, kohati ka kõrtsis. Mehed tegid siis naiste koduse töö. Küünlapäeva päikesepaistest loodetakse sel aastal head tervist.

Üheks omapäraseks küünlapäeva kombeks, mida Kirde - Eestis tuntakse, on sarvede kõrvetamine künnihärgadel. Härjad pidid siis olema kõvad künni peale, sarved ei lähe kestama jne.

Küünlapäeva toitudest võib nimetada seapea, seajalgade ja -külje ning tangupudru söömist.

Ketrustööd pidid küünlapäevaks lõppema. Ilmad muutusid valgemaks, algas kangaste kudumine. Põllutööde alguseks pidid kangad kootud olema. Ketrustööd olid küünlapäeval keelatud, õmblemine aga paiguti soovitatud.

Küünlapäeval mainitakse ka küünalde valmistamist, need pidid siis hästi valge tulega põlema. Küünlaid valati tarviduse järgi ka teistel aegadel, eriti sügisel, kui lambaid tapeti.

Ilmaended moodustavad küünlapäeval nagu tõnisepäevalgi (17. jaanuaril) ligemale poole uskumustest ja kommetest. Päikesepaistelise küünlapäeva järgi loodetakse head heinaaega, soodsat rukkiõitsemise ja -kasvu aega, ehkki on ka vastupidiseid teateid: lumesadu ennustab head viljasaaki. Halb enne on küünlapäeva sulal. Sula ilm ennustab külma kevadet. Tuntud on vanasõna: “Saab küünlapäeval härg räästa alt juua, ei saa kukk maarjapäeval nokkagi kasta.”

Küünlapäeva õhtul on olnud kombeks ka tulevikku ennustada. Ennustamisviisid on samad, mis aastavahetuspühadel.

Eesti rahvakalender. I - Tallinn: Eesti Raamat, 1970. - Lk. 56 - 59.