25. MÄRTS - PAASTUMAARJAPÄEV

Maarja altaril, mille Mustpeade vennaskond tõi 1495. aastal mungakloostri Katariina kiriku kaunistamiseks brüggest, on välisküljel kujutatud liiliaoksaga ingel ja raamatuga Neitsi Maarja. Sedasama stseeni võib näha mitmel keskaegsel ristimisvaagnal Eesti maakirikutes. Messingvaagnatel on Maarja enamasti põlvitamas palvepuldi ees ja liilia neitsiliku puhtuse ning kuningliku väärikuse tunnus - vaasis peaingel Gabrieli ning Maarja vahel. Selliseid ristimisvaagnaid, osal veel jooksev emahirv koos pojaga, on säilinud tosinkond. Neid metallehistöö muistiseid on arvatud pärinevaks Nürnbergist, kuid mõnel on äärekirjas nimetust Wisby. Ju neid siis sealtkaudugi toodi. nii ristimisvaagnate kui ka Mustpeade Maarja altari süzeeks on "Maarja kuulutus".

Mis Gabrielil ja Maarjal teineteisele öelda oli, leiame "Luuka evangeeliumi" esimesest peatükist "Jeesuse lapsepõlv":

"...läkitas jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost pärit Joosepi nimelise mehega; selle neitsi nimi oli Maarja. Ja tema juurde tulles ütles Gabriel: "Rõõmusta sina, armuleidnu! Issand on sinuga!" Tema aga oli vapustatud selle sõna pärast ja arutles, mida see teretamine võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: "Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu jumala juurest! Ja vaata, sa saad käima peale ja tood ilmale poja ja paned Talle nimeks Jeesus. Tema tõuseb suureks ja Teda hüütakse Kõigekõrgema pojaks. Issand Jumal annab Talle Ta isa Taaveti trooni. Ja Ta valitseb kuningana Jakobi soo üle igavesti ning Tema valitsusele ei tule otsa."

Maarja aga ütles inglile: "Kuidas see saab juhtuda, kuna ma ei tea ühestki mehest midagi?" Ja ingel vastas talle: "Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema Vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi püha, kes sinust sünnib, Jumala pojaks."

Aga Maarja ütles: "Vaata, siin on issanda ümmardaja, sündigu mulle sinu sõna järgi."

Maarja kuulutust nimetab kirik ka Issandakuulutamise suurpühaks. Kõigis Kreeka-katoliku kirikuis on nõutav, et keskmisel uksepaaril ikostaasis, mis kuningavärava nime kannab, oleks Maarja kuulutuse stseen. Sama motiivi on kujutanud tuhanded kunstnikud varakristlikust ajast tänapäevani. Sisuliselt kehastab see inimkonna lunastusplaani algust. Sageli näeme Maarja kohal hõljuvat valget tuvi, jumaliku püha vaimu sümbolina

Katoliiklastel on ühtekokku kakskümmend Maarjapäeva. Eestis on neist peale paastumaarjapäeva rahvakalendrisse jõudnud küünlapäev, heinamaarja- , rukkimaarja- ning Nigula- Maarja päev. Ent üksnes paastumaarjapäeva kutsuti lihtsalt maarjapäevaks. Aastal 1781, mil Eestimaa rüütelkonna nõudel "talupoegade logelemise ja õgimise" tõttu (!) 12 kirikupüha ära jäeti ja tööpäevadeks kuulutati, ei sattunud 25. märts ometi põlu alla.

25. märtsi maarjapäeva tähendus muistses elulaadis oli pigem praktilist kui usulist laadi. Nimelt mindi maal maarjapäevast (linnas lihavõttest) üle suveajale. See tingis kogu elurütmi ja päevakava muutmise. Maarjapäevast pärtlipäevani (24. august) oli kolm söögikorda - "võeti keskhommikut, lõunat ja pärastlõunat". Õhtul töölt koju tulles oli keelatud tuld üles võtta. Muidugi selleks, et õhtul varem magama heita ja jaksata hommikul koos kukelauluga jalule karata. Sügisel ja talvel, pärtlipäevast maarjapäevani, pidi päeval leppima vaid lõunasöögiga; lõuna- ja õhtuoote võtmine polnud ette nähtud.

Maarjapäevast "anti võti" poistele, tüdrukutele ja sigadele. Noored võisid sestpeale ööbida lakas või aidas. Sead lasti päevaks laudast õue, et nad "hange vahelt" endale toidulisa tuhniksid. Inimeste toitumisel lisandus nõue linnupetet võtta. Ilma söömata ei tohtinud hommikul kodunt väljuda, muidu võivat mõnest linnust "petetud saada".

Siitpeale algas ka kevadine kalapüük. Mõnel pool lõpetati maarjapäeval sügisese soolakala varusid. Iisakul nimetati seda kuiva haugi söömiseks.

Maarjapäeva töökeelud lähtusid rukki, kapsa ja sigade suvise kasvuõnne tagamisest. Pahasti, usse esile kutsuvalt võis mõjuda nõelumine - suvel rikuksid ussid kapsad. Nõelumine virgutavat ka rõngassabasid usinamale kärsakaevuri tööle, sestap songitaks rukkid ja lõhutaks aiad. Kahjuliku nõelumise asemel peeti Otepääl kasulikuks, et naised õhtul kõrtsi lähevad "kapstasiimnit mütma".