ANNI JA MILLI KEVADEPÜHAD
J. Oro

1.

Jälle on munadepühad ukse ees.

Köögis keetis ema suures pajas, lõhnavais kaselehis, mune. Keenult tulid munad ilusad helekollased, kuna osa neist väike Anni pintseldas munalakiga üle ja ladus taldrikule kuhja. Ah, kuidas nad seal helkisid, nagu vikerkaar sinisel taevavõlvil – rohelised, punased, kollased, silm otse jahmus neid vaadeldes.

Anni on täna hirmus rahutu, sest homme sõidab ta emaga linna tädi väikesele Millile külla. Kõik need siirulised munad võtab kaasa, sületäie hõbedasi pajutibukesi ja veel – jah, oma kõige armsama lumivalge sõstrasilmalise jänku – Vuttsaba, ka selle viib Millile kingiks. Ta on küll kõige ilusam, puhtam, pehmem – kuid Milli on ju ka tillupisike laps. Annile jäävad siis veel hall jänku ja must jänku – nad pole küll nii ilusad, kuid ega Annil sellest midagi pole, kui aga Millil oleks hea meel.

Nii arutab Anni mune värvides, aga ta ise, käed ja nägu on samuti vikerkaare sarnased – küllap pärast saunas puhtaks lähevad. Mõnele munale kleebib poest toodud pildid peale, kõiksuguseid linde, loomi, lilli, lehti – las siis Milli vaatab ja naerab.

 

2.

Esimese püha varahommikul Anni ärkas iseendast, nagu kellegi hüüdel ärkas, hüppas jalule, jooksis otsima ema, kes riietaks ta pühadelapseks.

Ja siis nad sõitsid vedruvankril kahekesi emaga. Munakorv ees vankri nahkteki all, jänku oma pulkadest puuriga sealsamas kõrval ja kimp siidpehmeid pajutibukesi. Annil kaenlas. Tihti Anni tõstis nahkteki; tal oli hirm, et jänku vahest lämbub või saab vankri rappumisest haiget, või kukub isegi koos puuriga maha. Aga jänku Vuttsaba oli nii vait  puurinurgas. Iga kord, kui Anni tekki tõstis, kikitas kõrvu, väristas roosat ninakest, – aga oli muidu nii vait kui valge lumepall, ei puutunud leivaraasu, ei oraselehekest. Ah, sa vaene, väike Vuttsaba! Sõidad suurde linna, saad suureks saksajänkuks, Milli söödab sind marmelaadiga ja kõiksuguste magusate asjadega.

 

3.

Varahommikust saadik oli Milli ärevil, kannatamatu, isegi jonnakas. Ehk küll ema seletas, et on esimene püha ja peab olema hea laps, ning andis Millile palju kirevaid mune, küll sokolaadist, küll suhkrust – midagi ei aidanud. Milli ristles nagu nõel toast õue, keerles trepil paar ringi, vahtis saali akna eesriide vahelt tänavale ja pani jälle joostes uksest õue.

"Külmetad enda ära, ei tohi nii joosta, söö mune, vaata missugune ilus linnuke – magus on?"

"Ei taha," lõi Milli käega ja viskas muna eemale lauale. "Mina ei taha!"

"No kui sa niisugune oled, siis tädi ei tulegi," vastas ema ja läks kööki.

Ah! Nüüd alles hakkas Milli süda valutama. Juba mitu päeva ootas, millal see tädi väikese Anniga pidi tulema ja tooma kõiksuguseid häid asju, mida Milli kunagi linnas ei saa. Näe, läinud aastal tõi tillukese kuke ja kana, kukk hakkas pärast laulma kukeleegu! ja kana munes iga päev suure kollaka muna – ja näe, jõuluks jälle saatis niisuguse toreda jõulupuu ja pruune särisevaid vorstirõngaid.

Millil hakkas hirm, et tädi viimaks ei tulegi, ja et jällegi hea laps olla, võttis visatud muna, sõi selle vägisi ära, jõi hommikuse piimagi ära ning oli nüüd kindel, et tädi tuleb.

 

4.

Milli ootas akna all – tänaval valitses pühadevaikus, kirikukellad vaid helisesid vägevalt.

Siis kostis tänavalt kapjade plagin. Milli jooksis köögist saali, ema avas tädile ukse. Milli seisis kesk saali, kui tädi munakorvi ja pajutibudega sisse astus, ta järel tuli Anni suurrätis, Vuttsaba puuriga käes.

Milli ei tihanud esimese hoobiga vastugi joosta – nii hea meel hakkas korraga. Tädi ühtelugu naerdes ja vadistades andis kompsud emale ja pöördus siis Millile: Noh, Milli! Tule nüüd siia!"

Milli seda kutset ootaski, ta nagu kukkus tädi käte vahele – ja korraga märkas Annit jänkuga. Milli ei saanud esiti sõnagi suust, nii imestus sellest ehmunud lumivalgest loomakesest. Anni laskis Vuttsaba puurist välja, see pistis kohe klaveri alla, puges kaugele nurka ja oli vait kui sukk.

Nüüd alles läks toas lahti kilkamine ja vuttsaba püüdmine. Milli ronis klaveri alla järele, kuid parajasti, kui sirutas käe ta poole, hüppas jänku vupsti! üle käe ja jooksis ümber toa, kuni sattus Anni käte vahele. Nüüd tuli Milligi lähemale, puudutas sõrmega jänku kõrvakesi ja kiljus rõõmu pärast:

"Ema! Ah! Vaata!" Milli ei osanud enam rääkidagi, peitis nina jänku pehmesse villa, katsus sõrmega sabaotsakest ja värisevat ninakest, – kuid äkki andis Vuttsaba patsti! käpaga Millile vastu nina. See tegi veel rohkem lõbu. Milli ajas teda taga, ta pidi jänku kätte saama. Nii väga tahtis paitada tillukest ja kord talle otsa vaadata.

Siis andsid lapsed talle piima lakkuda ja leiba nosida, ja kükitasid ise juures. Milli tikkus vägisi sülle võtma.

"Sa ära praegu puutu, las sööb," õpetas Anni.

"Ah jah," oli Milli nõus.

"Aga Anni, ega sa teda jälle ära vii?"

"Kus ma’s viin? Sulle tõin ju, aga ära talle kunagi haiget tee, ta on pisike, õrn, las jookseb mööda tuba ja aeda."

"Ega ma’i tee," ja endal oli nägu, nagu tahaks silmadega haarata sülle Vuttsaba ja pigistada kõvasti vastu tuksuvat rinda.

 

SÕNADE TÄHENDUS.

J a h m u m a – kohkuma; ootamatust rõõmust kehaga, kätega järsku liigutama (võpatuma).

H e l k i m a – läikima, lühikest aega heledasti paistma. Peegel, klaas helgib. Millal?

S i i r u l i n e – kirjuvärviline, kirev.

L ä m b u m a – õhu puudusel surema. Lämbuda võib suitsu, tolmu sees; paksu teki all . . .

K i k i t a s kõrvu – tõstis kõrvu üles. Koer kikitab kõrvu, kui kuuleb kutsumist.

S õ s t r a s i l m l i n e – punasilmaline (nagu sõstrmarjad).

R i s t l e m a – edasi - tagasi, siia - sinna käima (jooksma).

 

MÕTLEMISEKS.

Miks ootas Anni nii väga sõitu tädi poole? Ja miks ootas Milli nii kärsitult Annit? Millal oli juba Anni külastanud Millit? Mis oli kõige paremaks kingiks Millile? Kui jänku oleks teel puurist lahti pääsenud? Mis sai Anni tädilt kingiks? Kas Annil ei olnud kahju jätta jänku Millile? Milli vist hoidis jänkut sama hästi kui Annigi?

HARJUTUSEKS.

1. Kirjutan tüki esimese osa järgi (kõik minevikus) ainult selle, mis kõlbab jutukeseks:

KUIDAS ANNI PÜHADEMUNE VÄRVIS

 

Jälle olid munadepühad ukse ees. Köögis keetis .................................

..................................................................................................................

Nii arutas Anni. .....................................................................................

 

2.Kirjutan tüki 2. osa (lühendatult) nii, nagu oleks see lugu praegu (olevikus). Muudetud sõnad kriipsutan alla:

ANNI SÕIDAB TÄDILE KÜLLA

Esimese püha hommikul Anni ärkab, hüppab jalule, ........................................

..........................................................................................................................

..........................................................................................................................

3. Kirjutan alljärgnevaid lauseid mitu korda, nii et iga kord oleks ühe sõna lõpus liide -ki või -gi. Selle sõna kriipsutan alla.

P e a n m e e l e s: -gi tuleb kirjutada täishääliku ja l, m, n, r, v järel.

Laused:

Pühad olid tulemas. Ema keetis mune. Anni pintseldas mune lakiga. Anni oli rahutu. Homme sõidab ta linna.

Algus: Liide -ki ja -gi.

Pühadki olid tulemas. Pühad olidki tulemas. Pühad olid . . . Emagi keetis mune . . .

 

Johannes Käis "Esimesed Vaod", J. Ratassep’a trükikoda Tallinnas, Lai tn. 43.