KUIDAS JUKU KÄIS JÄNESTEL VÕÕRAKS
Juhan Kallak

Oli veel varajane hommik. Juku tundis läbi une, kuidas keegi puudutas mingi sileda ja pehme asjaga tema põske. Ta avas silmad ja nägi voodi ees väikest jänkukest.

”Olen seesama, kelle sa päästsid mineval suvel koera käest. Tänuks paluvad mu isa ja ema sind tulla täna meile võõraks. Tule kohe!”

Juku riietus ja nad läksid. Peagi olid nad metsas. Siis märkas Juku, et jäneseke kõndis samuti kahel jalal kui temagi. Aga jalas olid tal lühikesed punased püksid ja seljas sinine kuueke.

Vähe aja pärast jõudsid nad väikesele õitsvatest toomingatest piiratud lagendikule. Imelik oli see küll, sest veel eile oli näha paiguti lund ja puhus vilu tuul. Täna aga juba päris suvi! Pääsusilmad ja kullerkupud naeratasid Jukule igalt poolt.

Niipea kui nad jõudsid põõsaste vahelt välja, jooksis nende juurde mõni paarkümmend jänest. Juku silitas neid kõiki kordamööda ja siis algas mäng. Oi, kui lõbus see oli ja kui palju sai nalja! Tantsiti ja hüpati lillede keskel, lasti kukerpalli ja kiiguti toominga okstel. Juku möllas nii, et pää oli märg.

“Kas tead ka, mis päev täna on?” küsis Jukult jäneste isa. Jukule tuli meelde, et lihavõtte esimene püha. Nüüd toodi põõsastest mitu suurt korvitäit ilusaid kirjusid mune lagedale. Sääl võis igaüks võtta, niipalju kui süda soovi. Kunagi polnud Juku näinud korraga nii palju mune.

Ja kui kenasti jänesed nendega veel mängisid! “Üks, kaks, kolm!” hüüdis jäneste isa ja siis viskas igaüks mitu muna korraga kõrgele üles. Küll oli see aga tore! Taevas oli munadest päris kirju.

Viimaks hakkas Juku siiski kippuma koju. Jäneste ema andis talle väikese ilusa korvikese kirjude munadega ja ütles: “Vii see endale mälestuseks!” Juku tänas, jättis kõigiga jumalaga ja sammus metsast välja.

Koju jõudes teised küll alles magasid, seepärast puges Jukugi veel sängi. Kui ta uuesti ärkas, oli päike juba kõrgel. Jänestelt saadud munakorv seisis laual ja munad aina sätendasid päikese kiirtest.

Juku jooksis akna juurde. Imestusega nägi ta aida taga tuttavat lumehange ja puud olid jälle raagus, nagu nad olid jäänud eile õhtul.

 

Imbi Muhel. Meie lapse lihavõtteraamat. - Tallinn: Koolibri, 1994. - Lk. 13 - 14.