ÜLESTÕUSMISPÜHADE SÜMBOLEID

Palmipuudepüha sümboliks on PALMIOKS. Palmiokstega tervitati vanas Iisraelis kuningat. Jeesuse saabumisel Jeruusalemma tähistasid palmioksad võitu ja heameelt.
Euroopas asendavad palmioksi URBADEGA PAJUOKSAD või muud HIIREKÕRVUL OKSAKESED, mis sümboliseerivad uut elu.
Ülestõusmispühade puhul on tegemist armulauakarikaga. See on KARIKAS, millest pühal kommunioonil (armulaual) saadakse osa pühitsetud armulauaveinist ja -veest. See vihjab pühale õhtusöömaajale ja Kristuse ristiohvrile. “Ja ta (Kristus) võttis karika, tänas ja andis neile; ja kõik nad jõid selle seest. Ja ta ütles neile: “See on minu veri, lepingu veri, mis ära valatakse paljude eest.””(Mk 14,23-24). Seega on armulauakarikas ristiusu sümbol. See tähendus on olemas juba Vanas Testamendis, kust võib leida vihje armulauale: “Ma tõstan üles päästekarika(- - -)”
(L 116,13).
VIINAMARJAKOBAR on samuti püha õhtusöömaaja sümbol ning tähistab Jeesuse valatud verd.

KOLM VILJAPEAD või VILJAVIHK (KA LEIVAKE) tähendab Jeesuse ihu. Leib on ikka sümboliseerinud elu alalhoidmist, millest ka väljend - leib on elu tugi. Vana Testamendi järgi on leib Jumala hoolitsuse sümbol. Kristus andis sellele sümboolikale uue tähenduse, öeldes : “Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juurde, see ei näe nälga (- - -)” (Jh 6,35). Pühal õhtusöömaajal kasutas Kristus leiba oma ristiohvri sümbolina. “Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile ning ütles: “See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks!”” (Lk 22, 19).

OHVRITALL (lammas) on Kristuse võrdpilt. Paasapühal ohverdatud lambatall meenutab (samuti ka armulaualeib) iisraeli rahva pääsemist Egiptusest. Enne lahkumist pidi iga iisraellane määrima oma uksepiida verega, et surmaingel teaks nende majast mööda minna. Vana Testamendi järgi pidi Iisrael end Jumalaga lepitama lamba ohverdamisega. Uue Testamendi järgi on Jeesus see ohvritall, kes ohverdas ennast kogu maailma eest.

Vanasti arvati, et PELIKAN toidab oma poegi verega. Sellepärast saigi temast Jeesuse armastuse ja eneseohverduse sümbol.

Seoses apostel Pauluse reetmise looga on saanud KUKK Kristuse kannatuse sümboliks. Kukk tähendab Peetruse salgamist. “Siis hakkas ta (Peetrus) ennast ära needma ja vanduma: “Ei ma tunne seda inimest (Jeesus Kristust).” Ja sedamaid laulis kukk.” (Mat 26, 74) - Siis tuli Peetrusele meelde Jeesuse lause, kes talle oli öelnud: “Enne kui kukk saab laulnud, salgad sa mu kolm korda ära.” (Mat 26, 75).

RIST on ristiusu põhisümbol. See on üks vanemaid ja universaalsemaid sümboleid. Laiemas tähenduses on rist saanud ristiusu märgiks, lepituse embleemiks ning kristluse läbi pääsemise ja lunastamise sümboliks. Ristil on palju erinevaid vorme. Kõige sagedamini esineb kaks põhitüüpi, mida tuntakse ladina ja kreeka risti nime all. Ladina ristil on püstpuu pikem kui põikpuu. Nad ristuvad tavaliselt nii, et ülemine ja kaks horisontaalset haru on võrdse pikkusega, aga alumine haru on tunduvalt pikem. Seda risti kasutatakse Kristuse kannatuse või lunastuse sümboliseerimiseks. Pärimuse järgi naelutati Kristus ladina ristile. Kreeka ristil on neli võrdse pikkusega haru. Rist sümboliseerib ka uut elu. Sel puhul on rist ümbritsetud okste ja lehtedega. Tühi rist sümboliseerib võitu surma üle. Sellest kõnelevad ka ristid surnuaial.

KROON on ammustest aegadest saadik olnud võidu ja väljapaistvuse märk. Sellest tulenevalt hakati krooni pidama kuninglikkuse sümboliks. Kuid krooni on kasutatud ka märtri atribuudina, kusjuures sel juhul sümboliseerib kroon võitu patu üle ja surma üle või vihjab pühaku kuninglikule päritolule. OKASKROON on üks Kristuse kannatuse ja ristilöömise sümbolitest. “Siis (- - -) sõjamehed (- - -) riietasid ta (Kristuse) purpurkuuega ja punusid kibuvitsakrooni ning panid temale pähe ja hakkasid teda teretama: “Tere, juutide kuningas!”” (Mk 15, 16 - 18). Alates sellest hetkest kuni Kristuse ristilt mahavõtmiseni on Kristust kujutatud okaskrooniga.

KOLLANE NARTSISS - piibli järgi paradiisilill - õitseb paljudes maades just lihavõtepühade paiku. Varakevadised lilled, eriti sibullilled, tähendavad uut elu. Kuna maasse pistetud sibulatest tärkab uus taim, on kevadistest sibulakasvudest saanud ülestõusmise, surma üle saavutatud võidu ja elu sümbol.

MUNAGA liitub erinevatest kultuuridest ja uskumustest tuntud mõte: muna kui loomise, viljakuse ja kasvu sümbol. Kevadpühade ajal on muna maailma eri paigus kujutanud looduses tärkavat elu. Muna, mis paistab elutuna, peidab endas uue elu algeid. Kesk - Euroopa germaanlased matsid endistel aegadel mune mulda, et mõjustada sellega põllu viljakust. Ristiusu tekkides viidi põllule õnnistatud mune ning paluti õnne ja kaitset algavale põllutööaastale. Lihavõttemunast saigi ristiusuga seotult ülestõusmise ja taassünni sümbol - nii Kristuse kui lõpuks ka kõikide inimeste surnuist ülestõusmise sümbol.

Lihavõttekaarte kaunistavad tavaliselt kollased KANAPOJAD. Kodus kaunistatakse tibukestega lihavõttelauda, pannakse neid ajatatud muru sisse või pajuokstele. Erilist iseseisvat tähendust lihavõttetibudel ei ole. Ilmselt on tibu sammuke edasi munast uue elu tekkimisel, seega üks ilming lihavõtetega seotud elu-sümboolikast. Piiblis on kanapoegadel kanda kahesugune sõnum. Ühelt poolt kätkeb see endas Kristuse poolehoidjate turvalisust; teiselt poolt Kristuse muret nende pärast, kes talle selja pööranud. Mõlemad tähendused langevad kokku seal, kus Jeesus avaldab kahetsust Jeruusalemma elanike käitumise üle: “Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud, kui mitu korda olen ma su lapsed tahtnud koguda, otsekui kana kogub oma pojad tiibade alla, ja teie ep ole tahtnud.” (Mat 23, 37).

Uue elu sümboliks on ka lihavõttejänes. Sügavamalt kui kuskil mujal on JÄNES lihavõttesümboliks Kesk - Euroopas, kus lihavõtteleibki vormitakse kohati jänese - kujuliseks.

Nii mõnigi kristliku sümboli tekkelugu ulatub eelkristlikku aega. Ristiusu levides leidsid vanad tavad uue tõlgenduse, omandades usule vastava tähenduse. Nii oli ka jänkudega. Jänes on paljude rahvaste uskumustes oma kiire ja rohke paljunemise tõttu viljakuse, elujõu ja elu sümboliks. Saksamaal liitusid jänes ja lihavõtted lõplikult 17. sajandil. on levinud üldine arvamus, et just jänes toob majja lihavõttemunad. Nii näemegi lihavõttekaartidel jänkukesi, munakorv käppade vahel. Kirikliku sümbolina on lihavõttejänesel kolm tähendust. Viljakuse sümbolina kujutab jänes Kristuse ülestõusmise kaudu inimkonnale kingitud uut elu. Jänese valge värv näitab, kui puhas peaks olema inimese sisemus ja elu. Kolmas tähendus liitub uskumusega, et jänes magab silmad lahti või ei maga üldse. Selles on nähtud Kristuse ülestõusmise sümbolit, s.t. ka surnuna ei suikunud Jeesus igavesele unele.

VILJATERA JA TÄRKAV ORAS (ka roheline muru) räägivad elu puhkemisest ja kasvamise imest. Roheline on taimestiku ja kevade värv ning sümboliseerib seetõttu kevade võitu talve üle. Olles kollase (päike ja jumalikkus) ja sinise (tõe värv) segu, sümboliseerib ta ka ligimesearmastust ja hinge taassündi heade tegude läbi. Kirikus on roheline Kristuse ilmumise püha liturgiliseks värviks.

Vanade uskumuste kohaselt tantsib PÄIKE lihavõttepüha hommikul - see on ühine joon paljude rahvaste päikesekultuses. Tähendas ju päike eluandvat jumalikku jõudu. Kristlastele toob päike eelkõige meelde piibli jutustuse Kristuse ülestõusmisest lihavõttepüha hommikul. Eriti mõeldakse veel naistele, kes läksid hommikul vara Jeesuse hauale ja nägid seal taevalikku valgust. Religioosses kunstis on päike Jumala ja Jeesuse sümboliks.

Uue elu tekkimise ja elu järjepidevuse ilminguks on ka LIBLIKAD. Talv on möödas, surma võim on murtud, loodus tärkab...

 

Väike lihavõtteraamat. - Tallinn: Perioodika, 1992. - Lk. 16 - 19.