LIHAVÕTTEJÄNESE SALADUS

 

Lihavõttejänes istus oma maja ukse ees ja nuttis. Seda nägi väike inglike, kes parajasti taevaaknast välja vahtis. Ruttu lendas ta taevast alla ja küsis kaastundlikult:

“Mis sul viga on, vaene jänkuke? Taevas ja maa peal on kõik rõõmsad kevadpühade üle, ainult sina oled kurb.”

“Uu-uu-uu!” nuuksus jänes, ja suured ümmargused pisarad veeresid tal silmist. “Ma õnnetu, õnnetu mees! Minu hea nimi on kadunud ja seda ei ela ma üle!”

“Aga mis on siis juhtunud?” päris inglike uuesti. “Jutusta ometi! Ehk saan sind kuidagi aidata.”

Jänes pühkis käpaga pisarad silmist, tõstis paar korda oma pikki kõrvu ja jutustas siis:

“Oh, seda on nii valus mõtelda. Olen kogu oma eluaja korralik aus mees olnud ja nüüd pean petise nimega leppima! Alati sain ma oma kingitustega õigeks ajaks valmis, aga sel aastal otsivad armsad lapsukesed asjatult kirjusid mune. Ja muidugi hakkavad nad pahandama: “See alatu lihavõttejänes on meid ninapidi vedanud! Enam me tead ei usalda!” Kuid mina ei saa sinna midagi parata, sest mullused värvid on mu pojakesed ära raisanud, ja kaupmees mulle uusi võlgu ei anna!”

“Noh, kui muud suuremat häda ei ole, siis ei tarvitse sa enam kurvastada,” lohutas teda inglike. “Mina võin sulle säärased värvid muretseda, mida ühelgi maalril maa peal ei ole. Elan taevas, kus ainult erilisi asju tarvitatakse. Olen nimelt tema kuningliku kõrguse Päikese teenija.”

“Mis sa ütled!” hüüdis jänku imestunult. “Ja kui hea sa oled!”

“Nüüd ela hästi! Mul ei ole enam aega, pean veel kõik taevaaknad pühadeks säravpuhtaks küürima. Homme tulen ja toon sulle värvid.”

 

Inglike lendas koju ja hakkas virgasti tööle. Kui ta oma tööga valmis sai, heljus ta Päikese juurde ja ütles: “Seal all maa peal istub vaene lihavõttejänes ja nutab oma silmad peast, sest tal pole värve, millega pühadeks mune värvida. Kas sa ei annaks talle natuke oma kuldvärvi?”

“Meelsasti, väikseke,” vastas Päike. “Teisi rõõmustada ongi ju minu ülesanne. Laota oma loor laiali.”

Inglike tegigi seda, ja Päike raputas loori sisse kõige puhtamat, kõige säravamat taevakulda.

Inglike lendas edasi ja nägi püha Peetrust, kes parajasti pintsliga suure poti sees värve segas.

“Mis sa seal teed?” küsis inglike.

“Vaata, kus mul uudishimulik!” kostis püha mees. “Kõike pead sa teadma! Taevatelgi tahan uuesti üle värvida, sest möödunud suvel on see kaunikesti pleekinud.”

“Ah, vana hea, armas Peetrus,” palus inglike, “anna mulle ka natuke seda ilusat sinist värvi! Ma viin lihavõttejänesele, et ta saaks headele lastele ilusaid mune värvida.”

“Olgu peale, ma ei taha tema kuulsust vähendada. Head lapsed on mulle ka armsad ja ma ei suuda neile keelata mingit rõõmu.”

Ja Peetrus tilgutas inglikesele nii palju kõige ilusamat, kõige sügavamast taevasinast põlle, et seejuures tilgad paremalt ja vasakult poolt maa peale maha langesid, ja kuhu nad kukkusid, sinna kasvasid ilusad kannikesed.

“Aitäh, aitäh!” tänas inglike ja hõljus edasi sõbralikult naeratava kuu juurde.

“Kuule, isake,” ütles ta meelitades ja silitas kuuvana põski. “Kas sa ei annaks mulle natuke oma hõbeläikest lihavõttejänese tarvis?”

Kuu riputaski talle hulga hõbeläiget põlle.

Inglike ruttas nüüd alla lihavõttejänese juurde.

Küll jänku imestas, kui ta neid toredaid värve nägi. Ta oli esiteks päris keeletu. Siis pani ta aga endale põlle ette, suured prillid ninale ja hakkas värvima. Naine ja lapsed pidid ka appi tulema. Ja kui saabus kevadpüha hommik, oli kõik korras ja valmis.

Nii ilusaid mune ei olnud keegi kunagi näinud. Olid need ju taevavärvidega värvitud!

 

Meie pere munapühad. - Tallinn: MINIKIRI, 1996. - Lk. 38 - 39.