LIHAVÕTTED BULLERBYS
Astrid Lindgren

 

Nüüd ma tahan jutustada, kuidas meil Bullerbys lihavõtteid peeti.

Kolmapäeval enne pühi tulid Britta ja Anna hommikul varakult minu juurde silte tegema, mida inimestele ilma nende teadmata nööpnõeltega selja peale pannakse. Lõikasime valmis hulga paberitükke ja joonistasime sinna naljakaid mehikesi. Mõnele kirjutasime ka peale ”Tige orangutang”, “Ettevaatust, hammustab!” ja muud seesugust. Lase ja Bosse juures oli ka koledasti sagimist. Nad tegid samuti silte. Olle oli neile abiks.

Kui meil olid taskud silte täis, läksime koos Britta ja Annaga poiste juurde sisse ning kutsusime neid välja mängima. Paljalt selleks, et saaks neile silte selga panna.

Lippasime Põhjatalu saeraami juurde, mängisime seal ja ronisime ringi mööda lauavirnu. Püüdsime kogu aeg üksteisele silte selga panna, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda, sest kõik hoidusid teisele selga keeramast. Natukese aja pärast tuli meie teenija Agda meid koju sööma kutsuma. Lasse hüppas sedamaid lauavirna otsast maha, jooksis Agdale järele, kõndis tema kõrval ja lobises mis jaksas. Ilma et Agda oleks kõigevähematki märganud, pani Lasse talle sildi selga. Sellel seisis: “Oi, kuidas mulle meeldib Oskar!” Oskar tagus endale vastu põlvi, naeris ja ütles:

“See on ju hea, Agdake, see on väga hea!”

Meie Lasse ja Bossega naersime veelgi kõvemini. Viimaks taipas Agda, et tegemist on sildiga, ta katsus selga, sai sildi kätte ning põletas pliidi all ära. Kuid temagi naeris.

Kui me söönuks saime, varitsesin ma soodsa juhuse ja panin ühe sildi Lasse jaki külge, mis rippus toolikorjul. Lasse tõmbas jaki selga ega märganud midagi. Kui me siis raami juurde tagasi läksime, ronis Lasse mööda lauavirna ringi, selja peal suur valge lipik, millel seisis: “Olen nii loll, et kahju kohe!” Küll me naersime! Lasse kinnitas ju kogu aeg, et ükski inimene ei saa talle kunagi silti selga panna.

Naljapäeva õhtul riietusid kõik lapsed lihavõttenõidadeks. Ka poisid. Mul oli peas Agda ruuduline rätik, seljas pikk must seelik ja ees triibuline põll. Ma võtsin endale ahjuroobi, et selle seljas ratsutada. Lasse võttis suure laudaluua. Kihutasin Põhjatallu ning jätsin Brittale ja Annale maha lihavõttekirja: “Häid lihavõttepühi soovib teile üks vana nõid, kes kavatseb nüüd lennata Sinimäele,” kirjutasin ma selles.

Isa tegi parajasti õues kütist ja meie, lihavõttenõiad, kargasime kõik seal ringi ning hüppasime üle lehehunnikute, milles immitses tuli. Me mängisime, et olemegi Sinimäel. Aias püsis tõeline kevadhõng, see tuleb alati kütisest. Meie leppisime Annaga kokku, et läheme varsti vaatama, kas sinililled on juba hakanud nina mullast pistma meie salakohas õlleköögi taga.

Lihavõtteõhtul pidid ema ja isa sõitma Suurküla kiriklasse külla, siis võisime meie Lasse ja Bossega kutsuda Olle, Britta ja Anna enda juurde munapeole. Ema peab ju Bullerby kanafarmi, sellepärast on meil palju mune. Bosse arvab, et enamiku munadest muneb Albertina. Albertina on nimelt Bosse oma kana.

“Sa arvad vist, et Albertina oskab nagu kuulipildujast mune pilduda,” ütles Bossele Lasse.

Me sõime köögis. Laud oli kenasti kaetud sinise linaga, millel olid kollased lihavõttetaldrikud. Ka kaseoksad seisid vaasiga laual. Meie Lasse ja Bossega olime värvinud kõik munad punaseks, kollaseks ning roheliseks. Minu meelest peaksid munad alati laual olema, sest nad on nii kenad. Olime munade peale ka värsse kirjutanud.

“Selle muna võtku Anna, kui et solgipange panna,” seisis ühe muna peal. Salmi oli kirjutanud Lasse, aga Bosse ütles, et see on halb värss.

“Ega keegi pole kavatsenudki teda solgipange panna,” väitis Bosse.

“Kust sa tead, mis selle munaga muidu oleks võinud juhtuda?” küsis Lasse. “Kas sa arvad, et niimoodi oleks parem: “See on muna Annale, mitte praepannile”, mis?”

Seda Bosse ei arvanud. Igatahes ei jõudnud me enam värssi ümber teha, sest parajasti sel ajal saabusid Britta, Anna ja Olle. Meil oli väga lõbus istuda ja süüa. Võistlesime omavahel, kes jaksab rohkem mune ära süüa. Mina suutsin kõigest kolm, aga Olle pistis nahka tervelt kuus.

“Albertina on tõesti hea kana,” tähendas Bosse, kui olime lõpetanud.

Pärast seda pidime otsima lihavõttemune, millel kompvekid sees. Ema oli need aegsasti ära peitnud. Harilikult saame meie Lasse ja Bossega lihavõtteks igaüks ühe suure šokolaadimuna, kus on palju kompvekke sees. Aga tänavu ütles ema, et juhul kui me lepime natuke väiksemate munadega, ostab ta ka Britta, Anna ja Olle jaoks igaühele muna ja need on siis meie lihavõttepeo üllatuseks. Muidugi olime sellega nõus. Ema oli munad kohutavalt kavalasti ära peitnud. Minu oma seisis näiteks köögikapis, kus kastruleid hoiti. Ta oli hõbedane ja üleni pisikesi lillekesi täis. Oi, kui ilus ta oli! Muna sees oli martsipanist tibu ja palju kompvekke.

Võisime üleval olla täpselt nii kaua kui ise tahtsime, sest oli ju lihavõttepüha õhtu. Agda oli läinud Oskariga jalutama, nii et me olime üksi terves majas. Kustutasime kõik tuled ära ja mängisime pimedas peitust. Lugesime välja “entel, tentel, trikatrei...” ja Bosse jäi esimesena pidama. Küll ma leidsin endale hea peidupaiga! Ronisin suures toas aknalauale ja peitsin enda külgkardina taha. Bosse tatsas mitu korda üsna lähedalt mööda, kuid ei näinud mind. Aga selle õhtu parima peidukoha leidis vist küll Britta. Esikus seisid isa kummisaapad ja nende kohal rippus suur mantel, mille isa selga tõmbab, kui ta hommikuti piima meiereisse viib. Britta astus saabastesse ning tõmbas endale mantli ümber. Viimaks panime tule põlema, otsisime teda üheskoos ja hüüdsime: “Tule lagedale!”, aga tema seisis hiirvaikselt. Ehkki me vaatasime kõik kohad järele, ei leidnud me teda ometi. Isa saapad ja mantel paistsid täpselt niisamasugused nagu alati. Me ei võinud aimatagi, et Britta seal sees on.

“Vahest ta on hoopiski surnud ja ära kadunud,” arvas Olle.

Kuid siis hakkas keegi isa suure mantli sees kihistama ja Britta ronis välja, isa suured kummisaapad jalas. Ta tahtis mängida, et ta on Saabastega Meisterkass, aga Anna pakkus minna vanaisa juurde kogelmogelit kloppima.

Läksime vanaisa juurde. Võtsime kaasa munad, suhkru ja klaasid. Vanaisa istus tulepaistel oma kiiktoolis ja rõõmustas väga meie tuleku üle. Võtsime põrandal tule juures istet ja hakkasime nii mune kloppima, et lausa pritsis. Anna kloppis ühe kogelmogeli vanaisa jaoks ka, sest ta on ju peaaegu päris pime ega saa seda ise teha. Vanaisa jutustas meile, kuidas vanasti elati. Tol ajal ei saanud lapsed hoopiski mingeid kompvekkidega lihavõttemune. Ma rääkisin vanaisale, et minu muna oli hõbedane ja üleni lillekesi täis. Vanaisa ise ei saanud seda näha.

Mulle meeldib väga kuulata, kuidas vanaisa räägib endisaegsest elust. Kujutage ette, ükskord, kui vanaisa alles väike oli, tuli lihavõtte ajal niisugune pakane, et tema isa pidi võtma uhmrinuia ja lööma puruks jää köögis seisvas veetünnis. Hirmus, eks ole? Ja ei mingeid lihavõttemune. Vaesed lapsed!

 

Astrid Lindgren. Bullerby lapsed. - Tallinn: Eesti Raamat, 1970. - Lk. 111 - 116.