LIHAVÕTTED
Lauri Vahtre

 

Lihavõtetel on palju nimesid. Peale lihavõtete veel ülestõusmispühad, kevadpühad, kiigepühad ja munapühad. Igal nimel on oma põhjus: lihavõtted on katoliku ajast, mil Kristuse ülestõusmise pühaga lõppes paast ja võis jälle süüa, mida sel kevadisel ajal küll õigupoolest kuskilt võtta polnud. Ülestõusmispühad on kiriklik nimi, kevadpühad ei vaja erilist selgitamist, kiigepühad märgivad kiikumise kommet, munapühad pühade tähtsamat toidupoolist.

Tegemist on liikuvate pühadega, mille kõrghetkeks on täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäevad. Pühapäevale eelneb nn. Vaikne nädal, siit omakorda on tähtsamad suur neljapäev ja suur reede. Nende päevade kombestik on põhijoontes kattuv, vahet vast niipalju, et suurel reedel (Kristuse ristilöömise päev) meenutati pühade kristlikku tagapõhja rohkem kui neljapäeval, mil kombestikus on ülekaalus eelkristlikud või kristlusevälised jooned. Toodi tuppa puulaaste (linnupuid), et suvel palju linnupesi leida. Arvati, et kui last imetada kolmel järjestikusel suurel neljapäeval või reedel, saab temast nõid. Ilmaennustused ei suundu mitte lähimatele nädalatele, ja see on liikuva püha puhul mõistetav, vaid kesksuvele ja jaanipäevale. Koduloomadest jääb tõsisema tähelepanu alt seekord välja varasemate kevadiste tähtpäevade kangelane - siga. Seevastu kasutati maagiat veiste huvides.

Järgnes vaikne laupäev ning seejärel rõõmus pühapäev. Selle päeva meeleolu on samasugune olnud kõigil ristitud rahvastel. Näiteks Saksamaal oli võimalik, et pastor jumalateenistuse ajal kirikulised kantslist naerma lõõpis. Venelaste “hristos voskres” (ehk nagu setu ütleb “Hristos- voskristos”) ja pisut jumalavallatu suudlemine seejuures on meilegi teada. Eestlased on ühes paljude teiste rahvastega arvanud, et lihavõttepäeva hommikul päike taevas “mängivat" suure rõõmu pärast. Selles kõiges on omajagu kristlikke tagamaid (rõõm surnust üles tõusnud jumalapojast), aga vast veel rohkem puhtinimlikku rõõmu kevade üle. Selsamal põhjusel on rõõmus ka paastumaarjapäev, ja Kristuse taassündi võib käsitleda ka taassündiva looduse allegooriana.

Meie rahvakombestikus on kõnealuste pühade ehk kõige levinumaks traditsiooniks olnud kiikumine. Sellele pole üldiselt mingit muud põhjust antud, kui et “munapühad on kiigupühad”. Siiski on Mall Hiiemäe mõnede pärimusteadete alusel osutanud, et tegu on ilmselt kunagise viljakusmaagilise toiminguga viljakasvu heaks.

Ei ole täpselt teada, kui vana on meie traditsioonis rahvusvaheline munade värvimise komme, aga igatahes on see vähemalt möödunud sajandist peale olnud väga populaarne ja on seda tänapäevani. Kristlikku tagamaad sellel igatahes ei ole, niisama kui lihavõttepühade teisel sümbolil, jänesel. Usutavalt kõlab seletus, mis seob mõlemad jällegi looduse tärkamise ja taassünniga: muna on iidvana sigivuse ja sünni sümbol ning jänese sigivus on samuti lausa kõnekäänuline.

“Lihavõtted olid rõõmupühad, siis võis lilla lüüa, süüa ja juua nindapali kui tahid.” (Lüganuse)